Teine päev Berliinis. Lõunatunnil laenutasime kõigest kaheksa euri eest minule Kopernikuse ja Warschaueri nurgalt naljaka paksutorulise naistejalgratta. Sellel rattal oli kena korv, kuhu sai kuue visata, kui palavaks kiskus. Jalgrattapoodi kõndides hüüti meile järele tere! Algul ei taibanud ma reageeridagi, aga kui tagasi vaatasin, siis kaks kalkarit lehvitasid meile. Pärast lonkisid nad rattapoest mööda, puruvaesed ja räbaldunud – punased teksad jalas, kasukamoodi hõlstid õlul, sokkideta kingad jalas, püksitagumik lõhki – ja nii õnnelikud. Berliin on vast Saksamaa odavamaid paiku, kus elutseda ja isegi korterit üürida - Jana maksab näiteks vaid ca 200 euri üüri (sh kõik kommunaaltasud).
Jah, Kirstian laenas ratta Janalt, mina väntasin siis selle kummalise ent tubliga. Küll oli vahva lennata, vahemaid kiiresti läbida. Juba olimegi Warschauer Strasse jaamas, seesama kirsipuu ikka veel õitses ja mina märkasin, kuidas olen vaid päevakesega siin üpris ära harjunud, graffiti ei hakka enam vastu. Berliini müüri juures tegime loomulikult taas turistipilte. Siis väntasime piki müüri kesklinna suunas. Seejärel keerasime Kreutzbergi. Seal sattusime ühe kiriku juurde, mida pidasin esialgu Mihkli kirikuks. Kiriku taha tänavale oli ehitatud pilpamaja, mis mõjus väga kontrastsena. Pildistasime ka seal. Siis jõudsime Friedrichshaini-Kreutzbergi muusikakooli ette. Tohutusuur historitsistliku fassaadiga kuup. Väntasime siis tegeliku Mihkli kirikuni, mis on varemes ja mille ümber on hulk sõjajärgseid hooneid. Kiriku juures on tore maasse süvendatud park tiigi, pinkide ja lehtlatega. Sääl siis peatusime ja jõime Bionadet – siinset toredat looduslimpsi. (Kas seda Eestis ka müüakse, ei tea.) Ühel hetkel olime ka Susannenplatzil, kus asub tore tuletõrjujaid kujutav purskkaev. Heitsin pikali, et paremat rakurssi leida. Kas ka leidsin, selgub alles tagasi Eestis olles, sest pildistan siin slaidifilmile. Nii tore on taas fotode jaoks aega võtta, sättida ja kruttida ja põlvist ehk veel veidi lõnksu lasta ja alles siis päästikule vajutada – säärane fotograafia käib ka kerest korralikult läbi.
Nii, siis jõudsime Oranienstrasset ja muid pidi päris Kreutzbergi südamesse, mille tänavapildis on moslemi peavarjude-näokatetega naisi oluliselt rohkem näha kui mujal märkasin. Käsime siin raamatupoes. Tundsin huvi, kas poes leidub raamatut, mis täpsemalt kirjeldaks sõjaaegseid purustusi ja ülesehitustööd, annaks ülevaatliku kaardi hävinud, säilinud ja taastatud hoonetest. Poes oli müüjaks pikemat kasvu mustaraamiliste prillidega noormees, kes katsus mind huvitavat raamatut leida, aga loobus pea, sest ta olevat ses poes alles uus. Mind juhatas ta aga tagaruumi, kus seisid muuhulgas ajaloo- ja kunstiraamatud. Mul oli seal huvitav. Lappasin nii üht kui teist. Paraku olid tõsisemad teosed ka sedavõrd tõsise hinna ja kaaluga, et ma loobusin neist. Ostsin aga vanade aegade meenutuseks ja ehk ka väikeseks keelepraktikaks Hesse Peter Camenzindi, kes jäi mind ühes teiste raamatutega Jana juurde ootama. Käisime ka türklaste ehtepoodides ning fotokaupluses.
Seejärel otsisime üles Görlitzeri pargi, mis on üks Kristiani lemmikpaiku. See on selline piklik roehala korterelamute vahel. Pargi alguses liikusime läbi imearmsa õitsva aia, aga suurelt jaolt näeb see paik üpris räsitud välja. Samas on ta ehk romantilisemgi. Pargis asuvad üleni kirjuks grafiteeritud kivipaviljonid, mille treppidel logelevad värvilised inimesed. Seal asub ka kummaline betoonrajatis, mille kallal on vast nii aeg kui ka jõnglased parasjagu lammutustööd teinud. Pargi keskel laiub kausjas nõgu, kust rõõmsad inimesed jalgrattail läbi vuravad. Päris musta karva rahvas grillis põõsas liha ja kuulas krapist päris musta karva muusikat. Lapsukesed ja koerad ja punkarid ja perekonnad ja teismelistepaarid - kõik kulgesid seal mõnusasti oma rada. Tõusime Kristianiga pargi idapoolses otsas künkale, et pidada pisike piknik õlle ja Jana juurest kaasa tehtud võileibadega. Õnnis oli olla, jahedavõitu, aga õnnis. Taamalt paistis üle pargi üks kirik ning ka televisioonitorn, mille järgi on siin hea orienteeruda.
Siis sõitsime piki kanalit Tiergarteni suunas – see oli pikk ja kiire, õitest, lõhnadest ja iluvaateist tulvil tuhisemine. Ühel hetkel sattusime taas suurematesse liiklussõlmedesse, ukerdasime raudteeviaduktide all, Kristian tegi üpris Potsdamer Platzi glantslinnajao lähedal kanaliäärsesse põõsasse oma kergemat sorti häda. Vulises ja voolas ka ärikvartali klaashoonete vahel, meie imbusime pintsaklipslaste vahelt läbi, ajasime jälgi, kuni olimegi Tiergarteni kagupoolses nurgas. Mauhh, metsa ! Heh, jänesekesed ja ülasekesed ja kullatud inglikesed ja hämardus ka. Otsustasime riigipäevahoone juurde minna ja seal jäädvustada korralikuma turistipildi kui eelmisel päeval Brandenbugri värava juures olime teinud. Aga enne märkasime me Punaarmeele püstitatud monumenti. See mõjub Lääne-Berliinis ikka päris brutaalselt. Aga seal ta oli, püstitatud juba 1945. aastal ja nüüd renoveeritud. See monument on rajatud paika, kus Hitleri ja Speeri plaanide kohaselt pidi olema tulevase maailma pealinna keskpunkt. Külma sõja ajal käisid kommunistid siin oma rituaale läbi viimas, mis on ka üpris kummaline ette kujutada. Aga mina ei ole lähiajaloolane ja sestap ei taipa ma rohkem kommenteerida. Üldse hoidun ma sel reisil 20. sajandi ajaloo ja poliitika küsimustesse laskumast. Tunnen üha enam, et mind huvitab siin keskaeg palju enam. Ehkki jah, keskaega olen ma tänaseni näinud ikka väga vähe. Lüübekisse ei jõdnud me seepärast, et olime õhtul liiga kaua punkarite tänavapidustustel ning ei saanud hommikul õigel ajal maast lahti. Lüübekis oleks ehk enam keskaegset kogeda võinud.
Aga Berliinis tegime oma teise päeva viimase turistipildi ära ja uhasime Karl Marxi ja Frankfurti pidi koju. Küll oli tagumik haige. Ja küll oli hea meel, et olime vaid kahe päevaga linnas orienteeruma õppinud ja nõnda palju näinud. Päris Kurfürstendammile me ei küündinud, ent ca 6-7 tunniga jaksasime siiski üsna palju.
Järgmisel päeval ehk siis 4. aprillil sättisme end õigeaegselt Berliini Hauptbahnhofi Riigipäevahoone poolse sissepääsu juurde. Sinna saabus tumepunase Mercedese väikebussiga Siegfriedi-nimeline pintsakus noormees, kellega olime netitsi kokku leppinud, et sõidame tema autoga Hamburgi.
Siinkohal ülestähendused katkesid, sest oli aeg koos Kristianiga Rote Florasse ehk siis ühte Hamburgi skvotitud teatri- või kinohoonesse Volksküche toitusid maitsma minna. Kell oli ca 19, kui kirjutamise Hamburgi ülikooli arvutiklassis pooleli jätsin. Rote Floras ma ei söönud, sest olgugi et sealne fightclubilik toimetamine mulle täitsa sümpatiseeris, hakkas mulle ikkagi väga vastu mõte süüa säärase roppuse keskel. Sellest kogemusest loodan aga mõnes järmistest sissekannetest pikemalt rääkida.
7. aprill 2008 Hamburgi ülikooli arvutiklassis ca kl 19,
viimane lõik 10. aprillil Münsteri ülikooli ühiselamus Münsteri äärelinnas kl 01:55
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar