Lennukis

lend

esimest korda elus

füüsiliselt

ja mulle väga meeldib

oleksin seda justkui unes näinud

ja tore on

et see sünnib hilisõhtul

tänavad ja maanteed moodustavad tuliseid mustreid

ja külade ja talude õuelambid

- elutäpikesed seal all

ja elutäpike siin ülal

eile õhtul, kui kotti pakkisin, istusid isa ja kristian elutoas televiisori ees. ema talle omase soojuse ja püüdlikkusega triikis minu t-särke, tõi pesunööridelt vajalikku lisaks ja triikis taas. hommikul leidsin elutoa laualt imeilusti pakki seatud särgid, pluusid ja muu. neid oli nii hõlbus seljakotti panna. ruumi jäi ülegi. täna, kui kristianiga krantsi kõrtsis taas lõunatasime, rääkisin baaridaamile kui armsasti ema mind reisi eel aitab. tema vastu, et ütle seda oma emale, peredes on liiga vähe sõnu. meie peres vast häädest sõnadest puudu ei ole, aga siiski tänasin ema veel enne ärasõitu eraldi ja tema oli rõõmus.

kui ema triikis ja isa ning kristian vaatasid vusserit, pakkusin ma välja, et vaadatagu eesti filmiklassikat. läksin oma tuppa ja tõin esimese kättejuhtunud dvd-plaadi, mille arvasin huvitava olevat nii kristianile kui ka isale – selleks oli rapla teatritregemise seltsi etendus rapla brüsseliks (tallinnas suvel 1998). panin plaadi masinasse ja kohe algusest saati olin ise ka ekraani ette naelutatud – nii palju märgilist, nii palju nostalgilist. heh, jüri saadeti teele - ajarännule, ajamasinaga, mille puhul üks tegelaskujudest ütles, et ärgu tehtagu nalja, ega ole ju ometi esimene aprill (!), seal räägiti burgundiast, seal räägiti prantsusmaast ja saksamaast, ajaränduril keelati külastada tsivilisatsiooni sõlmpunkte nagu näiteks pariis jne jne. siis, kui raplabrüssel lõppes, lülitati televiisor taevakanalitele – hohe sattusime kanalile, kus kõneldi saksa ajaloost ja parasjagu sellest perioodist, kus ma hetkel hagen schulze töö lugemisega olin - natsirežiim. need märgid kippusid mind ühtpidi hirmutama ja ärevust külvama, teisalt, olgu kasvõi negatiivse varjundiga, olid need kokkusattumused siiski kõik kui kinnituseks, et teen õiget asja. ümbrus resoneeris, helises minuga kaasa.

hommikul raadios lauldi reisiteemalist laulukest, päeval viipas maavalitsuse juures mulle tavo, kes mängis raplabrüsselis, pangas kohtusin peatoimetajaga, kelle ajalehele ma etenduses 14. sajandist kõne võtsin. kevadpäev lõõskas, kui suurema sebimise vahel kristianiga karmani platsil autost välja kargasin. hõiskasime rõõmust ja leppisime kokku, et õhtul läheme berliini peale jalutama ja joome seal ühe tubli toobi ehtsat preisi õlunaadi.

ma siin ei kirjuta neist ärevusehetkedest, mis mind hooti tabasid, kui ühtteist ei sujunud reisile sättimisel päris nii nagu plaanisin. peaasi on see, et ka need kolm asjatoimetust, mille ma tänaseks olin jätnud laabusid lõpuks kenasti - magnuse naine ilmus koju ja isa tõi nende juurest mulle mini-dv kassetid, internetipanga koodikaardi sain ka uue ja see hakkas tööle ning teist korda rakal käies sain karla käest ka ülivajaliku mikrofoni tuulekatte kätte.

lahedalt kõigutab see massin. hispaanlased kudrutavad mu selja taga, stjuardess vaatab sügavalt silma – kõnelesin temaga lennukisse sisenedes mõne lause saksa keeles. selg valutab veidi, sest oma pikkade jalgade tõttu toetun akna vastu lennukikumerusele ja istun kägaras kahe tooli peal korraga. õhubuss ei ole päris pilgeni täis, nii kolme neljandiku osas. ja oi, seda hetke ma juba ootan, kui me oleme plaksti nagu nõiavitsa väel berliinis! kui hingame juba sealset kevadõhku. see on mu jaoks enneolematu kogemus, minu kohatise pikalduse plaanis peaaegu teleporteerumislaadne sähvatus. oleme praegu poolel teel – ehk kusagil läänemere kohal, need täpikesed seal all tunduvad pigem laevadena. ehkki kindel ei ole ma selles.

...

tallinn, lennuväli, sume kevadõhtu, esimesi siinkandis sel aastal, pärast sellist tobetalve on see tõeline hingekosutus. isa saatis meid lennujaama. siin oli nii rahulik, võrreldes selle hommikuga kui ema ja isa londonisse saatsime. lobisesime registreerimislaua juures. parasjagu siis, kui leti äärde asusime, ilmus – jako! oma pruudiga. sõidavad siin samas meiega ühes pingireas ja kerges mõnusas turbulentsis samuti berliini ja edasi mallorcale. eile tsiteerisin kristianile schulze teosest rida, mis räägib sõjajärgsel saksamaal pärast toidu- ja elamubuumi puhkenud reisipalavikust - üheks sakslaste lemmikpaigaks oli siis mallorca. riminit nimetati sellal teutonengrilliks. jah, jako siin! missugune rõõm ja hämming! ajasime viiekesi natuke juttu. seisime turvakontrolli sissepääsu lähedal, kui meist pikal sammul teiste härrade seas astus mööda hageri pastor! ta jõudis käigu pealt meil isaga kätt suruda. soovisin talle head reisi, tema kostis üle õla nach berlin! heh, ma olen siin kohal sõnatu! ses aeroplaanis istub praegu teiste seas rida saksa ja eesti kirikumehi koos jüri vallsaluga, kes surus meil kätt ka vaid natuke rohkem kui nädal tagasi esimesel ülestõusmispühal hageri kiriku ukse juures... seal, kust täna meeleliigutusega tallinna suunas läbi sõitsin. jah, ja lisaks kirikumeestele on siin ka jako, keda ma pole küll pikka aega näinud, aga kelle kohalolu rõõmustab mind väga ja siis kristian ja mina... ja hunnik hispaanlasi, kes kõnelesid õhkutõusmise ajal Santiagost...

bis bald!

1. aprill 2008 pakun, et kusagil ida-preisimaa kohal 21:15