tänane
oli ilus
hommikul tegi jana meile väikesed ülivalged saiakesed ahjus soojaks…
raske on kirjutada, arvti jukerdab
boxhagener 34 vastas on väike kalmistu, mille väravas asub kabel kirjaga theaterkapelle. sellel kabelil on kaubamaja logo. olin kodus just mõelnud, et panen osa asju kaubamaja kilekotikesse, ja seejuures mõlgutanud, et saksamaal ei tähenda see logo midagi.
kabeli juures kõnetas meid üks mees, kes rääkis, et kunagi olid kabelil kellad.
Püha Jüri surnuaed. keset viiekordseid kortermaju, väikene kalmisu. kuldnokk toimetas haudade vahel. tulbid alustasid õitsemist. pildistasime. vihma hakkas tibutama.
frankfurdi alle – foto frankfurdi väravale ja televisioonitornile
otsustasime, et ei kõnni piki karl marxi alled vaid põikame väikeseid hoove pidi. neis õitsesid sinised kellukesed. vahtrad ja pärnad ja enamjaolt tundmatud lõunapoolsed puud puhkesid just-just lehte. pärast vihmahoogusid kuldas päike kõik üle ja tilkuvad aiad ja pargid lõhnasid pööraselt. neis suurlinna kohta väga väiksetes ja inimtühjades aiakestes ja hoovides ja rohealadel sain aru, et olen jõudnud südakevadesse. lennumasinate nõiakunst.
berliinis on pargipuud nummerdatud.
leidsime veel ühe linnasurnuaia. see oli palju suurem. seal on ka vanu aadlike ja rikaste kodanike haudasid. kalmistu äravas imetlesime taas siledatüvelisi kummalisi puid, kes siin kõikjal kasvavad. neil puudel on vahvad kastanimunade moodi rippuvad viljad. kui puu üle arutlesime, astus lillelettide lähedal meie juurde mees, kes ütles, et see puu on platane ja ta ei ole siin looduslik, vaid toodi lõuna-prantsusmaalt. ta küsis, kas meie oleme ka prantsusmaalt. meie vastu, et ei, eestist ja rootsist. seepeale tema imestas ja ütles, et me ei näe üldse põhjamaised välja, et me paistame kui prantslased. Mees nimetas puu vilju pommelniteks, meie sealt omakorda edasi pimmeln-pommelniteks.
see oli ilus kalmistu. seal kasvas palju pimmel-pommelnitega plataane. pildistasime lummatult. kalmistu kõrval asus ülestõusmiskirik, mis oli sõjas purustatud ja hiljem poolestasaadik uuesti üles ehitatud – kandilisest metallist ja kandilisest klaasist.
värvilised kastekannukesed müüri peal reas, üks lapsehaud mänguasjadega ja värav – väraval ja väravamajal tekst der hain.
siis katsusime taas karlmarksile jõuda. jõudsimegi. möödusime miniatuursest lasteaiast – samamoodi tohutute korterikorpuste vahel hoovis nagu värviliste prügikonteinerite konglomeraadid, pisikesed pargikesed või mänguväljakudki.
02.04.2008 õhtu Berliin Boxhagener Strasse 34
Foto: Kristian Kankainen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar