Jätkatagu

27. aprilli õhtust, mil vanemad ja õed mind me koduaia esimeste tulbiõitega Tallinna lennujaamas vastu võtsid, on möödunud juba rohkem kui nädal. Käes on vana jüripäeva õhtu. Istun enese Rapla kambrikeses, laual kaks teetassi - üks Supilinnast, teine Breemenist - ja katsun ometi kord reisikirjaga tagantjärele jätkata. Püüan teha võimalikult lühidalt ja lasta ehk peamiselt Kristiani fotodel kõnelda. Mu enda slaidid on veel ilmutamata.

Berliini pearaudteejaama Riigipäevahoone poolse sissekäigu juurde ilmus niisiis Siegfriedi-nimeline pintsakus poiss, kes andis rõõmsasti auto ümber kogunenuile kätt ja sõit läks lahti - Hamburgi suunas. Siegfried oli üpris viisaka mikrobussi rentinud, et oma õde Hamburgist kuhugi kolida. Niiviisi aitasime meie temal Mitfahrgelegenheiti kaudu rendiraha maksta ja tema aitas meid Hamburgi, kus meid sealses pearaudteejaamas ootas Annika. Küll oli hea meel teda näha! Täitsa päris meie enda Annika! Lihast ja luust ja seesama armas nagu ikka! Heh.

Et meie kandsime seljakotte, otsustasime need kõigepealt toimetada Anka elukohta Langenhorni linnajaos. Juba sel esimesel mitme ümberistumisega rongisõidul nägime ära Sternschanze metroojaama, selle sissekäigu juures koertest ja kerjatopsidest ümbritsetud punkarid, pargi ja hotelliks muudetud tähetorni. Hiljem liikusime ses kandis üsna tihti. Tore, et ka Ulrike mulle Sternschanzet mainis.

Annika elas (või elab veel mõnda aega, viimast infot mul ses osas pole) nagu juba öeldud Langenhorni-nimelises äärelinnas, mis piirneb Schlesswig-Holsteiniga, ühe arhitektiproua ja tema tütre juures. Maja oli pisipisike, aga see-eest kenasti planeeritud ning moodsalt sisustatud. Sealsed kaks vannituba tegid silmad ette kõigile teistele, kus mul õnnestus selle kuu jooksul enese ihu harida. Muidugi üks asi on vannitoa disain ja värskusaste, hoopis teine lugu on kodu asukohaga - kui võrrelda näiteks Eva korteriga Montmartre´il või ka tegelikult Simoni ning Tobi korteriga Kölnis Kyffhäuseri ligi või Siimu koduga Iona Streetil, jääb Jersberger Strasse ikka alla. Aga kes ütles, et vannituba peab olema klants ja inimene peab elama kesklinnas. Tore oli igal pool, kus peatusime. Kõikjal oma iseärasused.

Nii. Asjad Annika pisikesse kambrisse ladustet, taas S- või U-Bahnile, juba olen ära unustanud, kumb seal oli, reisi jooksul läbisin ma Berliini, Hamburgi, Kölni ja Pariisi metroorägastikud, nii et üksikasjad kipuvad meenutades segamini minema. Sõitsime muidugi Sternschanzesse, Annika näitas meile oma tuttavat türklast-mangomüüjat, kelle kilekatusega letist me edaspidi korduvalt mööda kõndisime. Ostsin talt hakatuseks hullult head magustoitu - siuke marmelaadi moodi, aint nätskem. Praegu hakkab suu sellele mõeldes tõesti vett jooksma. Aga ma ei lähe kööki kommikapi kallale, sest reisil ma mitte ei võtnud alla, nagu juhtus minuga 2002. aasta talvel saamide juures, vaid vastupidi. Pidevalt oli vajadus magusa järele. Ja õlunaadi timmisin suuresti Kristiani initsiatiivil ka pidevalt - ka ses inda toidubaaris, kuhu Annika meid esiemsel pärastlõunal Sternschanzes viis - Sikhara oli selle paiga nimi vist. See asus Susannenstrassel, kui mu mälu nüüd ei peta.

Õhtu veetsime meie Tiina juures. Tiina oli Hamburgis nii nagu Annikagi Leonardo da Vinci projekti kaudu. Ta elas (või elab praegugi, seda ma ei tea) kusagil üsna kesklinnas koos veel kahe eestlasega pensioneerunud ooperilaulja klassitsistlikus korteris. Uhke koht. Stukkdekoor lagedes ja puha. Palmid ja peened puhvetid. Kogunesime kööki. Tekkis tore eestilik meeleolu. Ja saime taas selgeks, et me kodumaa on ikka pisike, et meil on palju ühiseid tuttavaid ja nii. Olin ka Tiinat varem kusagil näinud. Tema omakorda meenutas, et kuulasime koos Paul Hao rahvalaulu loengut. Aga üldse enne korterisse jõudmist ja enne väikest veini köögilaua ümber tabas mind trepikojas jahmatav kogemus sellest, et olen ses kohas unes käinud. Täiesti kindlalt.

Kirstian tegi toreda pildi sellest, kuidas me enne lahkumist Tiina toas vedelesime. Annika melonlikus laadis mu süles ja nii.

Weinnacht

Siis sättisime linna. Ma ostsin ühe pudeli veini, mida keegi teine millegi pärast ei tahnud, nõnda et mul tuli see manustada üksinda metroos ja jalutuskäigul Langenhorni kõnniteid pidi. Tagajärjeks oli ülijabur meeleolu. Mul oli igav. Ja ma hakkasin veiderdama. Kuni ma avastasin, et Kristan on juba mõnda aega minu produtseeritud helisid mobiiltelefoni püüdnud. Ta tegi mulle tagasi! Nimelt 2007. aasta jaanuaris, kui isand Kankainen esimesi õhtuid Melonis veetis, oli minul samasugune võimalus tema imearmsat soome-eesti-inglise-rootsi vintis segakeelt salvestada. Praegu on selle ülesvõttega nutune lugu - nimelt unustasin ma oma mälestustest tulvil telefoni paar päeva tagasi auto katusele ja mu põrutuskindel telefon lendas teel Orguselt Raplasse Helda Kabelimäe ligi pilbasteks - õnneks oli tõesti tegu põrutuskindla riistapuuga, nii et kõige sisemisemad kiibid ei saanud loodetavasti saatuslikult viga.

Langenhornis on tiigid. Ja eeslid. Ja hambaravikliinik. Ja imeilusad aiakesed, kus kasvab muuhulgas araukaariaid. Ühel ööl kui Annika juurde koju jalutasime, kattis prügikonteinereid, postkaste ja autosid öökülmakirme. Ja mul oli nii hea meel, et olin kaasa võtnud ka fliisiga vooderdatava vihmakuue.

Selline oli esimene päev Hamburgis.

Tänaseks aitab. Kell on üks öösel. Homme tuleb muuseumisse tööle minna. Ei oska mina öelda, kas ma selle punnitatud reisikirjaga ka kunagi päris mäele jõuan.

07.05.2008 01:08 Rapla

Niuksed nunnukad!