Maandume. See linn on kordi suurem kui Tallinn. Tuledemeri jätkub ja jätkub. Kinnitame turvavööd. Igaks juhuks ma ei filmi. See härib ehk peeneid lennuseadmeid. Maandumisraja kõrval märkame soomukit, kahur õieli. Bundespolizei.
Lennujaam. Kott kukub ise lindilt maha. Valin parema operaatorfirma, et vanematele helistada. Saan isa telefoni kaudu ühenduse. Vahetame armsaid sõnu.
Esimene kontakt sakslasega maapeal – saame teada, kus asub S-Bahni jaam. Pikk tulederikas varjualune. Vedin oma pungil seljakotti. Ja Kristian hõiskab – Julia ja Jana! Seal nad on – Julia, keda juba Meloni päevilt tunnen ja Jana, kelle juures Boxhagener Starssel ööbime. Tüdrukud on kaasa toonud õlut. Pudelid avatakse. Rõõmsasti rüübatakse. Edasi S-Bahn. Rongis räägime Juliga üliõppimisest ja uurimisteemadest. Kui Warschauer Strasse jaamas maha tuleme, saan esimest korda tõesti aru, et olen kusagil mujal kui kodumaal. Tänava ääres on kõik seinad graffitit täis soditud, see hakkab mulle ausalt öeldes vastu, ei meeldi. Siis aga ilus õitsev kirsipuu, see meeldib. Neiud naeravd. Revaler strasse. Siis aga jõuamegi siinse tüüpilise viiekordse kortermaja juurde, milles elab Jana. Kõik toimub nii kiiresti, juba kõnnime puittreppidest üles. Ja korter – linaõlitatud laudpõrandad. Muhedad sisekujunduselemendid. Köögis rida erinevaid Saksa ja ilmakuulsusi – kõigil Hitleri vuntsid ette markerdatud – kaasaarvatud Hessel ja Hitleril endal, ja Stalinil. Tore. Naljakas.
Jana korraldas köögis vana saksa või isegi preisi kombe kohaselt rituaali viina ja kirsimaitselise poola õllega. Ütlesin, et kui viinaga jätkame, siis tuleb homme jalgratta seljast muuhulgas oksendada. Nemad vastu, et miks. Mina, et selle pärast, et kui viina joon, meenub mulle viimane käik Setumaale, kus kangema kraamiga liialdasin ja oksendasin. Katsusin siis neile selgitada, mis on setu kultuur, aga nad ei saanud aru. Tahtsid niisama lustida. Toas istuti lambanahkadele ja lobiseti. Pandi muusika mängima. Mina vaatasin Jana raamatuid ja ahju, katsusin ahju dateerida. Siin on kõik aknad ja trepid puidust ja originaalsed. Tundsin, et vajan ikka veel aklimatiseerumisaega. Mulle ei jõudnud veel kohale, kus ma olen. Sõbralikud inimesed. Harjumatu keskkond. Läksin alla hoovi suitsetama. Kevad, hoovis brokkolikapsad ehk ilupuud. Ilupuude taha peidetud mitut laadi prügikonteinereid.
Hhhhh, raske on kirjutada. Arvuti jamab.
Jana kortrinaaber Andreas saabub. Baieri jutud ja jutud Eesti ajaloost.
Läheme jalutama. Inimesi on väljas väga vähe. Tundub, et kõik juba magavad, ehkki südaöine õhk on soe. Veidrad hämarad tänavad, tänavate ääres poekesed ja pubid kui kumavad urud. Kõikjal mäsu jalgrattaid. Ja graffitit, isegi autodel. Üks taksojuht istub roolis ja mängib viiulit. Seisame ja kuulame. Järgmise tänava ääres on suur roheliseks värvitud malmist kaev, millest pahinaga vett pumpame ja ilma igasuguse kõhkluseta janud täis rüüpame. Meie Berliini sõbrad veavad meid hooga mööda Friedrichshaini linnajagu. Kristian on ühes nendega kaunis ülemeelik. Mina jalutan tasasemal moel ja katsun ikka aklimatiseeruda. Sööme ühes urkas dönerit – ma pole siukst Eestis söönd. Sel ööl maitses aga too döner ülihea. Üks tegelane tuli küsima, kuskohast me oleme. Saades vastuseks, et Eestist, mis on samuti Euroopa Liidu liikmesriik, küsis see tüüp mu passi näha. Ma siiralt näitasin. Siis läks ta oma kamraadidega minema. Jaana oli selle mehe peale päris kuri – ta ei salli siin neid, kes võõrastelt passi küsivad. Ju on selliseid siis veel.
……brrrrrrrrrrrrrrrrrrr……
Hilisöö vastu 2. aprilli 2008 Boxhagener Strasse 34 Berliin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar