Algus

Pärast ülikooli lõpetamist ja pärast arendusdirektori ametist pääsemist tundsin eneses tugevat rännusoovi. Olin juba aastaid adunud, et miski kutsub mind kusagile Kesk- või Lõuna-Prantsusmaale, väikestesse küladesse ja linnadesse pisikeste kirikute juurde. Kui seda hoovust lähemalt uurisin, vilksatasid silme ees romaani stiilis portaalid ja millegi pärast ka karjamaad ja kitsed. Täpsemalt ei näe ma selle tõmbe algallikat praegugi, ehkki olen rännaku elluviimiseks üsna palju ette võtnud ja konkreetseid samme astunud. Mulle tundnub, et just niiviisi tahangi reisida - teadmata täpselt, mis järgmisel päeval toimub ja kuhu ma just lähen. Katsuks sellisel moel kulgeda. Järgida sisemist kutset ja vaadata, mis saab. Võibolla ei "saagi" midagi. Võibolla lihtsalt näen ühtteist. Ja olen teel.

Esialgu kavatsesin minna üksinda ja päris teadmata ajaks. Sest minus on ammu ühtsoodu esile kerkinud tung heita eemale kõik konventsionaalne, öelda lahti struktuuridest ja süsteemist, mis inimestele turvatunnet pakuvad, kuid mis samas inimesi ahistavad ja aheldavad. Olen näinud end niiviisi lihtsalt rändamas - külast külla ja perest peresse inimeste juures tööd tehes, nendega enese kogemusi jagades, neid kuulates. Ent näen eneses ka teistsuguseid hoovusi ja ülesandeid, mis ei võimalda nõndaviisi paljasjalgse kerjusena kulgeda. Sestap olen endiselt tasakaaluusku ja katsun eesseisva reisi kaudu end lihtsalt balanseerida, kuivõrd viimane aasta ülikoolis ja muuseumis oli üsna närvetav. (Heh, ehkki see viimane aasta oli ka üpris tulemusrikas.)

Plaanisin teele asuda märtsi alguses pärast Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud elulugudenäituse avamist ning kodukooli ja Eesti rõõmsaid sünnipäevapidusid, ent selgus (üllatus-üllatus!), et reisima minekuks tuleb teha mõningaid ettevalmistusi, mis nõuavad omajagu aega ja jaksu. Tundsin, et olen ka näitusespurdist nõnda väsinud, et tahan natuke kosuda. Sedasi aja maha võtnuna hakkasin muuhulgas mõtlema täpsemale marsruudile ning ööbimisvõimalustele. Astusin muidugi Hospitality Clubi ning lappasin Lonely Planetit, mille Kristi mulle laenas.

Sel sättimise perioodil sain ridamisi teada, et mitmed mu sõbrad on samal ajal Põhja-Loode-Saksas ning Pariisis. Et Vivian Münsteris studeerib, teadsin juba varem ja tegelikult kavatsesingi temaga koos oma reisi alguses Pariisi trotuaare pidi patseerida, ent jah, nagu öeldud, nihutasin reisi alguse edasi ja Vifka käis Pariisis üksinda. Nüüd aga kohtume me ses linnas Evaga, kes Maailmafilmi avaõhtul ise lahkesti välja pakkus, et tema "hotell" on meie jaoks avatud. Et Eva nüüd Pariisis elab, sain juba oma näituse avamisel Kristiinalt teada. Siis otsustas Annika üllataval kombel enese sviidi Kroonuaia tänaval hüljata ja võtta vastu pakkumine töötada paar kuud Hamburgis.

Hamburg, Münster, Pariis - siit settis üpris selge marsruut. Tegin Kristianile ettepaneku kaasa tulla ja tema vana reisimehena oli kohe rõõmsasti nõus. Nüüd ca nädal tagasi rääkis mulle Martti, et nemad Essukaga sõidavad 14. aprillil Pariisi. See on juba võiks öelda müstiline, kuidas kõik kujunenud on. Igatahes leppisime me kokku, et läheme ja viime Viiraltile Eestist tervisi ja rüüpame ta haual natike absinti. Vifkat kohtasin samuti festivalil - ehk läheme koos Annikale Hamburgi külla.

Nõnda et meil on imekombel rohkem kaaslasi ja sõpradest öömajapakkujaid kui algul arvata oskasin. Lisaks rääkis mulle tädi Eve, et Triin on ju Brüsselis ja oleks ka rõõmus, kui temale külla läheksin. Jaa, Brüsselis on mulle veel eestlasi soovitatud, kellega võiks kontakteeruda. Ja Belgia on ju Kaarle imearmsa pruudi Saskia kodumaa, kus tema meile vajadusel ulualust lubas otsida. Ka tervel Prantsusmaal pidi temal sõpru olema. Ses riigis elab ju ka Mari õde Anu ja lõunas vist ka üks Kristiani tuttav, nii et öömaja leidmisega ei tohiks meil suurt häda olla. Pealegi on ju veel ka HC ning hostelid ja kloostrid.

Niiviisi ongi nüüd kujunenud, et natuke ka mu esialgsest Lõuna-Prantsuse uitsust eemaldudes ja lennuliini Tallinn-Berliin liinile Riia-Breemen eelistades, sättisin ma reisi esimese poole jaoks kokku järgmise marsruudi:

Rapla-Tallinn-Berliin-Hamburg-Lüübek-Hamburg-Breemen-Münster-Düsseldorfi ja Kölni piirkond-Aachen-(Brüssel?)-Reims-Pariis

Pariisist edasi algabki see udusem ja kummalisem osa, mille kohta ma veel kindlalt ei tea, kuhu ma/me jõuame. Üldjoontes katsuks liikuda kõige laiemas mõttes Burgundia alal. Mõni kinnispunkt siiski on silma ees - Cluny, Taize ja Vahemere kallas. Reisi vormiliseks eesmärgiks või ekstreemumiks nimetasime Kristianiga Vahemere, kus me kavatseme käia ujumas. Kuidas me tagasi pääseme, ei ole veel teada.

Ja seegi ei ole teada, kuidas me oma ajaressursiga toime tuleme - lennuk läheb Tallinnast välja teisipäeval, 1. aprilli õhtul, tagasi tahaks olla mai alguspäevil. Eks kõik sõltub sellest kui palju me kusagil aega veedame. See, mida me reisil vaatme, mida ette võtame, kujuneb ka kohapeal. Ostsin enesele kaks köidet LP-t, nõnda et juhtnööre jätkub. Üht tean, et kui suurtest linnadest saab villand, siis ma kavatsen kasvõi mõne vahele jätta ja sõita otse ja rutem Clunysse välja.

Nõnda et siis üks Brandenburgundia rännak seisab ees.