Friedrichshain-Kreutzberg-Mitte

Teine päev Berliinis. Lõunatunnil laenutasime kõigest kaheksa euri eest minule Kopernikuse ja Warschaueri nurgalt naljaka paksutorulise naistejalgratta. Sellel rattal oli kena korv, kuhu sai kuue visata, kui palavaks kiskus. Jalgrattapoodi kõndides hüüti meile järele tere! Algul ei taibanud ma reageeridagi, aga kui tagasi vaatasin, siis kaks kalkarit lehvitasid meile. Pärast lonkisid nad rattapoest mööda, puruvaesed ja räbaldunud – punased teksad jalas, kasukamoodi hõlstid õlul, sokkideta kingad jalas, püksitagumik lõhki – ja nii õnnelikud. Berliin on vast Saksamaa odavamaid paiku, kus elutseda ja isegi korterit üürida - Jana maksab näiteks vaid ca 200 euri üüri (sh kõik kommunaaltasud).

Jah, Kirstian laenas ratta Janalt, mina väntasin siis selle kummalise ent tubliga. Küll oli vahva lennata, vahemaid kiiresti läbida. Juba olimegi Warschauer Strasse jaamas, seesama kirsipuu ikka veel õitses ja mina märkasin, kuidas olen vaid päevakesega siin üpris ära harjunud, graffiti ei hakka enam vastu. Berliini müüri juures tegime loomulikult taas turistipilte. Siis väntasime piki müüri kesklinna suunas. Seejärel keerasime Kreutzbergi. Seal sattusime ühe kiriku juurde, mida pidasin esialgu Mihkli kirikuks. Kiriku taha tänavale oli ehitatud pilpamaja, mis mõjus väga kontrastsena. Pildistasime ka seal. Siis jõudsime Friedrichshaini-Kreutzbergi muusikakooli ette. Tohutusuur historitsistliku fassaadiga kuup. Väntasime siis tegeliku Mihkli kirikuni, mis on varemes ja mille ümber on hulk sõjajärgseid hooneid. Kiriku juures on tore maasse süvendatud park tiigi, pinkide ja lehtlatega. Sääl siis peatusime ja jõime Bionadet – siinset toredat looduslimpsi. (Kas seda Eestis ka müüakse, ei tea.) Ühel hetkel olime ka Susannenplatzil, kus asub tore tuletõrjujaid kujutav purskkaev. Heitsin pikali, et paremat rakurssi leida. Kas ka leidsin, selgub alles tagasi Eestis olles, sest pildistan siin slaidifilmile. Nii tore on taas fotode jaoks aega võtta, sättida ja kruttida ja põlvist ehk veel veidi lõnksu lasta ja alles siis päästikule vajutada – säärane fotograafia käib ka kerest korralikult läbi.

Nii, siis jõudsime Oranienstrasset ja muid pidi päris Kreutzbergi südamesse, mille tänavapildis on moslemi peavarjude-näokatetega naisi oluliselt rohkem näha kui mujal märkasin. Käsime siin raamatupoes. Tundsin huvi, kas poes leidub raamatut, mis täpsemalt kirjeldaks sõjaaegseid purustusi ja ülesehitustööd, annaks ülevaatliku kaardi hävinud, säilinud ja taastatud hoonetest. Poes oli müüjaks pikemat kasvu mustaraamiliste prillidega noormees, kes katsus mind huvitavat raamatut leida, aga loobus pea, sest ta olevat ses poes alles uus. Mind juhatas ta aga tagaruumi, kus seisid muuhulgas ajaloo- ja kunstiraamatud. Mul oli seal huvitav. Lappasin nii üht kui teist. Paraku olid tõsisemad teosed ka sedavõrd tõsise hinna ja kaaluga, et ma loobusin neist. Ostsin aga vanade aegade meenutuseks ja ehk ka väikeseks keelepraktikaks Hesse Peter Camenzindi, kes jäi mind ühes teiste raamatutega Jana juurde ootama. Käisime ka türklaste ehtepoodides ning fotokaupluses.

Seejärel otsisime üles Görlitzeri pargi, mis on üks Kristiani lemmikpaiku. See on selline piklik roehala korterelamute vahel. Pargi alguses liikusime läbi imearmsa õitsva aia, aga suurelt jaolt näeb see paik üpris räsitud välja. Samas on ta ehk romantilisemgi. Pargis asuvad üleni kirjuks grafiteeritud kivipaviljonid, mille treppidel logelevad värvilised inimesed. Seal asub ka kummaline betoonrajatis, mille kallal on vast nii aeg kui ka jõnglased parasjagu lammutustööd teinud. Pargi keskel laiub kausjas nõgu, kust rõõmsad inimesed jalgrattail läbi vuravad. Päris musta karva rahvas grillis põõsas liha ja kuulas krapist päris musta karva muusikat. Lapsukesed ja koerad ja punkarid ja perekonnad ja teismelistepaarid - kõik kulgesid seal mõnusasti oma rada. Tõusime Kristianiga pargi idapoolses otsas künkale, et pidada pisike piknik õlle ja Jana juurest kaasa tehtud võileibadega. Õnnis oli olla, jahedavõitu, aga õnnis. Taamalt paistis üle pargi üks kirik ning ka televisioonitorn, mille järgi on siin hea orienteeruda.

Siis sõitsime piki kanalit Tiergarteni suunas – see oli pikk ja kiire, õitest, lõhnadest ja iluvaateist tulvil tuhisemine. Ühel hetkel sattusime taas suurematesse liiklussõlmedesse, ukerdasime raudteeviaduktide all, Kristian tegi üpris Potsdamer Platzi glantslinnajao lähedal kanaliäärsesse põõsasse oma kergemat sorti häda. Vulises ja voolas ka ärikvartali klaashoonete vahel, meie imbusime pintsaklipslaste vahelt läbi, ajasime jälgi, kuni olimegi Tiergarteni kagupoolses nurgas. Mauhh, metsa ! Heh, jänesekesed ja ülasekesed ja kullatud inglikesed ja hämardus ka. Otsustasime riigipäevahoone juurde minna ja seal jäädvustada korralikuma turistipildi kui eelmisel päeval Brandenbugri värava juures olime teinud. Aga enne märkasime me Punaarmeele püstitatud monumenti. See mõjub Lääne-Berliinis ikka päris brutaalselt. Aga seal ta oli, püstitatud juba 1945. aastal ja nüüd renoveeritud. See monument on rajatud paika, kus Hitleri ja Speeri plaanide kohaselt pidi olema tulevase maailma pealinna keskpunkt. Külma sõja ajal käisid kommunistid siin oma rituaale läbi viimas, mis on ka üpris kummaline ette kujutada. Aga mina ei ole lähiajaloolane ja sestap ei taipa ma rohkem kommenteerida. Üldse hoidun ma sel reisil 20. sajandi ajaloo ja poliitika küsimustesse laskumast. Tunnen üha enam, et mind huvitab siin keskaeg palju enam. Ehkki jah, keskaega olen ma tänaseni näinud ikka väga vähe. Lüübekisse ei jõdnud me seepärast, et olime õhtul liiga kaua punkarite tänavapidustustel ning ei saanud hommikul õigel ajal maast lahti. Lüübekis oleks ehk enam keskaegset kogeda võinud.

Aga Berliinis tegime oma teise päeva viimase turistipildi ära ja uhasime Karl Marxi ja Frankfurti pidi koju. Küll oli tagumik haige. Ja küll oli hea meel, et olime vaid kahe päevaga linnas orienteeruma õppinud ja nõnda palju näinud. Päris Kurfürstendammile me ei küündinud, ent ca 6-7 tunniga jaksasime siiski üsna palju.

Järgmisel päeval ehk siis 4. aprillil sättisme end õigeaegselt Berliini Hauptbahnhofi Riigipäevahoone poolse sissepääsu juurde. Sinna saabus tumepunase Mercedese väikebussiga Siegfriedi-nimeline pintsakus noormees, kellega olime netitsi kokku leppinud, et sõidame tema autoga Hamburgi.

Siinkohal ülestähendused katkesid, sest oli aeg koos Kristianiga Rote Florasse ehk siis ühte Hamburgi skvotitud teatri- või kinohoonesse Volksküche toitusid maitsma minna. Kell oli ca 19, kui kirjutamise Hamburgi ülikooli arvutiklassis pooleli jätsin. Rote Floras ma ei söönud, sest olgugi et sealne fightclubilik toimetamine mulle täitsa sümpatiseeris, hakkas mulle ikkagi väga vastu mõte süüa säärase roppuse keskel. Sellest kogemusest loodan aga mõnes järmistest sissekannetest pikemalt rääkida.

7. aprill 2008 Hamburgi ülikooli arvutiklassis ca kl 19,

viimane lõik 10. aprillil Münsteri ülikooli ühiselamus Münsteri äärelinnas kl 01:55

Berlin Alexanderplatz

Jõudsime Alexanderplatzile. Siin muutusin veidi närviliseks, sest liiklus tihenes ja vihma hakkas samuti tihedamalt sadama. Passisime S-Bahni all ja ootasime saju lõppu.

Hästi ilus oli käia Maarja kirikus. Leidsin siit ka mõned keskaegsed skulptuurid. Kirikus oli sedavõrd pime, et pildistada ei olnud mõtet. Jäädvustamisväärset seal aga jätkus – kummalised barokkepitaafid – inglipeadekuhjad, hardunud ja grotesksedki parukakandjad, kolbahunnikud…

Punase raekoja ees õitsevad nartsissid ja Poseidon poseerib keset jugasid. Tegime palju mina-olin-siin stiilis turistifotosid. Ja sattusime seejuures väga hoogu. Kavatseme samas stiilis reisi lõpuni jätkata ja koju jõudes turistipiltidest umbes samasuguse mosaiigi kokku panna nagu Andreas on Boxahageneri kööki üles seadnud.

Berliini toomkiriku ees muuseumisaarel oli muhe pingil puhata. Katsusime ka kirikusse sisse pääseda, ent me ei olnud veel sularaha varunud ja sestap piirdusime piilumisega piletikontrolöride piitsepsi tagant. Vanas muuseumis läks sama moodi ja teiste muuseumidega ka sääl. Minul oli tõsine tahtmine muuseume külastada, Kristianil mitte. Otsustasin, et küllap ma jõuan ka muuseumides käia ja sammusime edasi. Humbolti ülikooli tagant Hegeli kuju juurest läbi. Seejärel Friedrich Suure ratsamonument. Hobusel on hästi suured munandid. Preisi härrad seisid ka üpris muljetavaldavates poosides. Edasi Unter den Linden kuni Brandenburgi väravani, kus möllasime taas turistifotodega naljatada. Katsusime pääseda ühte Brandenburgi värava ees asuvasse panka (DZ Bank?). Tohutukõrge klaasuks kändus me nina ees automaatselt lahti ja välja astus ülikonnas härra, kes küsis, mida me tahame teha. Ja me ei saanud veel midagi öelda, kui ta juba tõrjus meid eeamale - Nein! Hää küll, kasutades püüdlikult viisakusvormeleid küsin, kus saaks sularaha välja võtta. Ta osutas üle väljaku teise pangahoone suunas (Dresdner Bank). Sealt sain enese kupüürid kätte.

Brandenburgi värav on plommitud nii nagu enamik Teisest maailmasõjast alles jäänud hooneid siin. Kuulihaavad on kenasti kokkukasvanud. Ja olimegi Lääne-Berliinis. Tiergarten. Riigipäevahoone. Kristian ütleb nii armsasti raekoja kohta – Rotes Reichstag.

Juutide memoriaalini jõudsime juba hämardudes. Otsustasime Potsdami väljaku kaudu koju sõita. Ekslesime ka natuke. Sõitsime Frankfurdi värava asemel Frankfurdi allee peatusse. Seal aga on tore kaubakeskus raamatupoega. Ostsin kaks raamatut – ühe fotoalbumi Berliinist pärast sõda ja teise vanade vaadetega Saksamaalt. Varustusime ka toidukraamiga. Hämmastavalt odavalt tulime toime, kusjuures ma ühel hetkel enam hindasid tähele ei pannud – kokku kulus meil kilekotitäie toreda võileivakraami peale kõigest 10.75!

Jalad pildusivad õhtuks päris tuld. Tarisime raamatukoti ja toidu koju. Ja siin ongi juba kodu. õuel armsad brokkolipuud, ja mis veel! – selle maja teises hoovis on tiigis suured kuldkalad! Ja ühe korteri aknal istub mustvalge preisi kass ja jälgib pinevi silmi kalade liikumist.

Jah, kokkuvõtlikult – siinsed õhud – kummaline natuke nagu magus uits igalpool – see on kivisöe lõhn, ütles Kristian nüüdsama; siis muidugi kogu magus pungade puhkemine ja siinsete inimeste parfüümid tänaval. Kui mõnele suuremale ristmikule jõuan, saan aru kui üüratu see linn on. Siin on pompöössus nii iselaadsel moel kokkupõimunud koduse ja väikese ning rahulikuga.

Kell on üksteist ja mina jube väsinud. Ülejäänud seltskond läks juba kuhugi bluusibaari. Tunnen, et vajun kohe magama. Homme laename jalgrattad ja sõidame Kreutzbergi kaudu Tiergartenisse ja Kurfürstendammile.

02.04.2008 kl 23.15 Berliin Boxhagener Strasse 34

Pimmel-pommeln

tänane

oli ilus

hommikul tegi jana meile väikesed ülivalged saiakesed ahjus soojaks…

raske on kirjutada, arvti jukerdab

boxhagener 34 vastas on väike kalmistu, mille väravas asub kabel kirjaga theaterkapelle. sellel kabelil on kaubamaja logo. olin kodus just mõelnud, et panen osa asju kaubamaja kilekotikesse, ja seejuures mõlgutanud, et saksamaal ei tähenda see logo midagi.

kabeli juures kõnetas meid üks mees, kes rääkis, et kunagi olid kabelil kellad.

Püha Jüri surnuaed. keset viiekordseid kortermaju, väikene kalmisu. kuldnokk toimetas haudade vahel. tulbid alustasid õitsemist. pildistasime. vihma hakkas tibutama.

frankfurdi alle – foto frankfurdi väravale ja televisioonitornile

otsustasime, et ei kõnni piki karl marxi alled vaid põikame väikeseid hoove pidi. neis õitsesid sinised kellukesed. vahtrad ja pärnad ja enamjaolt tundmatud lõunapoolsed puud puhkesid just-just lehte. pärast vihmahoogusid kuldas päike kõik üle ja tilkuvad aiad ja pargid lõhnasid pööraselt. neis suurlinna kohta väga väiksetes ja inimtühjades aiakestes ja hoovides ja rohealadel sain aru, et olen jõudnud südakevadesse. lennumasinate nõiakunst.

berliinis on pargipuud nummerdatud.

leidsime veel ühe linnasurnuaia. see oli palju suurem. seal on ka vanu aadlike ja rikaste kodanike haudasid. kalmistu äravas imetlesime taas siledatüvelisi kummalisi puid, kes siin kõikjal kasvavad. neil puudel on vahvad kastanimunade moodi rippuvad viljad. kui puu üle arutlesime, astus lillelettide lähedal meie juurde mees, kes ütles, et see puu on platane ja ta ei ole siin looduslik, vaid toodi lõuna-prantsusmaalt. ta küsis, kas meie oleme ka prantsusmaalt. meie vastu, et ei, eestist ja rootsist. seepeale tema imestas ja ütles, et me ei näe üldse põhjamaised välja, et me paistame kui prantslased. Mees nimetas puu vilju pommelniteks, meie sealt omakorda edasi pimmeln-pommelniteks.

see oli ilus kalmistu. seal kasvas palju pimmel-pommelnitega plataane. pildistasime lummatult. kalmistu kõrval asus ülestõusmiskirik, mis oli sõjas purustatud ja hiljem poolestasaadik uuesti üles ehitatud – kandilisest metallist ja kandilisest klaasist.

värvilised kastekannukesed müüri peal reas, üks lapsehaud mänguasjadega ja värav – väraval ja väravamajal tekst der hain.

siis katsusime taas karlmarksile jõuda. jõudsimegi. möödusime miniatuursest lasteaiast – samamoodi tohutute korterikorpuste vahel hoovis nagu värviliste prügikonteinerite konglomeraadid, pisikesed pargikesed või mänguväljakudki.

02.04.2008 õhtu Berliin Boxhagener Strasse 34

Plataan ja ma Berliinis Karl Marxi alleel. 02.04.2008.
Foto: Kristian Kankainen

Berliin-Berliin

Maandume. See linn on kordi suurem kui Tallinn. Tuledemeri jätkub ja jätkub. Kinnitame turvavööd. Igaks juhuks ma ei filmi. See härib ehk peeneid lennuseadmeid. Maandumisraja kõrval märkame soomukit, kahur õieli. Bundespolizei.

Lennujaam. Kott kukub ise lindilt maha. Valin parema operaatorfirma, et vanematele helistada. Saan isa telefoni kaudu ühenduse. Vahetame armsaid sõnu.

Esimene kontakt sakslasega maapeal – saame teada, kus asub S-Bahni jaam. Pikk tulederikas varjualune. Vedin oma pungil seljakotti. Ja Kristian hõiskab – Julia ja Jana! Seal nad on – Julia, keda juba Meloni päevilt tunnen ja Jana, kelle juures Boxhagener Starssel ööbime. Tüdrukud on kaasa toonud õlut. Pudelid avatakse. Rõõmsasti rüübatakse. Edasi S-Bahn. Rongis räägime Juliga üliõppimisest ja uurimisteemadest. Kui Warschauer Strasse jaamas maha tuleme, saan esimest korda tõesti aru, et olen kusagil mujal kui kodumaal. Tänava ääres on kõik seinad graffitit täis soditud, see hakkab mulle ausalt öeldes vastu, ei meeldi. Siis aga ilus õitsev kirsipuu, see meeldib. Neiud naeravd. Revaler strasse. Siis aga jõuamegi siinse tüüpilise viiekordse kortermaja juurde, milles elab Jana. Kõik toimub nii kiiresti, juba kõnnime puittreppidest üles. Ja korter – linaõlitatud laudpõrandad. Muhedad sisekujunduselemendid. Köögis rida erinevaid Saksa ja ilmakuulsusi – kõigil Hitleri vuntsid ette markerdatud – kaasaarvatud Hessel ja Hitleril endal, ja Stalinil. Tore. Naljakas.

Jana korraldas köögis vana saksa või isegi preisi kombe kohaselt rituaali viina ja kirsimaitselise poola õllega. Ütlesin, et kui viinaga jätkame, siis tuleb homme jalgratta seljast muuhulgas oksendada. Nemad vastu, et miks. Mina, et selle pärast, et kui viina joon, meenub mulle viimane käik Setumaale, kus kangema kraamiga liialdasin ja oksendasin. Katsusin siis neile selgitada, mis on setu kultuur, aga nad ei saanud aru. Tahtsid niisama lustida. Toas istuti lambanahkadele ja lobiseti. Pandi muusika mängima. Mina vaatasin Jana raamatuid ja ahju, katsusin ahju dateerida. Siin on kõik aknad ja trepid puidust ja originaalsed. Tundsin, et vajan ikka veel aklimatiseerumisaega. Mulle ei jõudnud veel kohale, kus ma olen. Sõbralikud inimesed. Harjumatu keskkond. Läksin alla hoovi suitsetama. Kevad, hoovis brokkolikapsad ehk ilupuud. Ilupuude taha peidetud mitut laadi prügikonteinereid.

Hhhhh, raske on kirjutada. Arvuti jamab.

Jana kortrinaaber Andreas saabub. Baieri jutud ja jutud Eesti ajaloost.

Läheme jalutama. Inimesi on väljas väga vähe. Tundub, et kõik juba magavad, ehkki südaöine õhk on soe. Veidrad hämarad tänavad, tänavate ääres poekesed ja pubid kui kumavad urud. Kõikjal mäsu jalgrattaid. Ja graffitit, isegi autodel. Üks taksojuht istub roolis ja mängib viiulit. Seisame ja kuulame. Järgmise tänava ääres on suur roheliseks värvitud malmist kaev, millest pahinaga vett pumpame ja ilma igasuguse kõhkluseta janud täis rüüpame. Meie Berliini sõbrad veavad meid hooga mööda Friedrichshaini linnajagu. Kristian on ühes nendega kaunis ülemeelik. Mina jalutan tasasemal moel ja katsun ikka aklimatiseeruda. Sööme ühes urkas dönerit – ma pole siukst Eestis söönd. Sel ööl maitses aga too döner ülihea. Üks tegelane tuli küsima, kuskohast me oleme. Saades vastuseks, et Eestist, mis on samuti Euroopa Liidu liikmesriik, küsis see tüüp mu passi näha. Ma siiralt näitasin. Siis läks ta oma kamraadidega minema. Jaana oli selle mehe peale päris kuri – ta ei salli siin neid, kes võõrastelt passi küsivad. Ju on selliseid siis veel.

……brrrrrrrrrrrrrrrrrrr……

Hilisöö vastu 2. aprilli 2008 Boxhagener Strasse 34 Berliin

Lennukis

lend

esimest korda elus

füüsiliselt

ja mulle väga meeldib

oleksin seda justkui unes näinud

ja tore on

et see sünnib hilisõhtul

tänavad ja maanteed moodustavad tuliseid mustreid

ja külade ja talude õuelambid

- elutäpikesed seal all

ja elutäpike siin ülal

eile õhtul, kui kotti pakkisin, istusid isa ja kristian elutoas televiisori ees. ema talle omase soojuse ja püüdlikkusega triikis minu t-särke, tõi pesunööridelt vajalikku lisaks ja triikis taas. hommikul leidsin elutoa laualt imeilusti pakki seatud särgid, pluusid ja muu. neid oli nii hõlbus seljakotti panna. ruumi jäi ülegi. täna, kui kristianiga krantsi kõrtsis taas lõunatasime, rääkisin baaridaamile kui armsasti ema mind reisi eel aitab. tema vastu, et ütle seda oma emale, peredes on liiga vähe sõnu. meie peres vast häädest sõnadest puudu ei ole, aga siiski tänasin ema veel enne ärasõitu eraldi ja tema oli rõõmus.

kui ema triikis ja isa ning kristian vaatasid vusserit, pakkusin ma välja, et vaadatagu eesti filmiklassikat. läksin oma tuppa ja tõin esimese kättejuhtunud dvd-plaadi, mille arvasin huvitava olevat nii kristianile kui ka isale – selleks oli rapla teatritregemise seltsi etendus rapla brüsseliks (tallinnas suvel 1998). panin plaadi masinasse ja kohe algusest saati olin ise ka ekraani ette naelutatud – nii palju märgilist, nii palju nostalgilist. heh, jüri saadeti teele - ajarännule, ajamasinaga, mille puhul üks tegelaskujudest ütles, et ärgu tehtagu nalja, ega ole ju ometi esimene aprill (!), seal räägiti burgundiast, seal räägiti prantsusmaast ja saksamaast, ajaränduril keelati külastada tsivilisatsiooni sõlmpunkte nagu näiteks pariis jne jne. siis, kui raplabrüssel lõppes, lülitati televiisor taevakanalitele – hohe sattusime kanalile, kus kõneldi saksa ajaloost ja parasjagu sellest perioodist, kus ma hetkel hagen schulze töö lugemisega olin - natsirežiim. need märgid kippusid mind ühtpidi hirmutama ja ärevust külvama, teisalt, olgu kasvõi negatiivse varjundiga, olid need kokkusattumused siiski kõik kui kinnituseks, et teen õiget asja. ümbrus resoneeris, helises minuga kaasa.

hommikul raadios lauldi reisiteemalist laulukest, päeval viipas maavalitsuse juures mulle tavo, kes mängis raplabrüsselis, pangas kohtusin peatoimetajaga, kelle ajalehele ma etenduses 14. sajandist kõne võtsin. kevadpäev lõõskas, kui suurema sebimise vahel kristianiga karmani platsil autost välja kargasin. hõiskasime rõõmust ja leppisime kokku, et õhtul läheme berliini peale jalutama ja joome seal ühe tubli toobi ehtsat preisi õlunaadi.

ma siin ei kirjuta neist ärevusehetkedest, mis mind hooti tabasid, kui ühtteist ei sujunud reisile sättimisel päris nii nagu plaanisin. peaasi on see, et ka need kolm asjatoimetust, mille ma tänaseks olin jätnud laabusid lõpuks kenasti - magnuse naine ilmus koju ja isa tõi nende juurest mulle mini-dv kassetid, internetipanga koodikaardi sain ka uue ja see hakkas tööle ning teist korda rakal käies sain karla käest ka ülivajaliku mikrofoni tuulekatte kätte.

lahedalt kõigutab see massin. hispaanlased kudrutavad mu selja taga, stjuardess vaatab sügavalt silma – kõnelesin temaga lennukisse sisenedes mõne lause saksa keeles. selg valutab veidi, sest oma pikkade jalgade tõttu toetun akna vastu lennukikumerusele ja istun kägaras kahe tooli peal korraga. õhubuss ei ole päris pilgeni täis, nii kolme neljandiku osas. ja oi, seda hetke ma juba ootan, kui me oleme plaksti nagu nõiavitsa väel berliinis! kui hingame juba sealset kevadõhku. see on mu jaoks enneolematu kogemus, minu kohatise pikalduse plaanis peaaegu teleporteerumislaadne sähvatus. oleme praegu poolel teel – ehk kusagil läänemere kohal, need täpikesed seal all tunduvad pigem laevadena. ehkki kindel ei ole ma selles.

...

tallinn, lennuväli, sume kevadõhtu, esimesi siinkandis sel aastal, pärast sellist tobetalve on see tõeline hingekosutus. isa saatis meid lennujaama. siin oli nii rahulik, võrreldes selle hommikuga kui ema ja isa londonisse saatsime. lobisesime registreerimislaua juures. parasjagu siis, kui leti äärde asusime, ilmus – jako! oma pruudiga. sõidavad siin samas meiega ühes pingireas ja kerges mõnusas turbulentsis samuti berliini ja edasi mallorcale. eile tsiteerisin kristianile schulze teosest rida, mis räägib sõjajärgsel saksamaal pärast toidu- ja elamubuumi puhkenud reisipalavikust - üheks sakslaste lemmikpaigaks oli siis mallorca. riminit nimetati sellal teutonengrilliks. jah, jako siin! missugune rõõm ja hämming! ajasime viiekesi natuke juttu. seisime turvakontrolli sissepääsu lähedal, kui meist pikal sammul teiste härrade seas astus mööda hageri pastor! ta jõudis käigu pealt meil isaga kätt suruda. soovisin talle head reisi, tema kostis üle õla nach berlin! heh, ma olen siin kohal sõnatu! ses aeroplaanis istub praegu teiste seas rida saksa ja eesti kirikumehi koos jüri vallsaluga, kes surus meil kätt ka vaid natuke rohkem kui nädal tagasi esimesel ülestõusmispühal hageri kiriku ukse juures... seal, kust täna meeleliigutusega tallinna suunas läbi sõitsin. jah, ja lisaks kirikumeestele on siin ka jako, keda ma pole küll pikka aega näinud, aga kelle kohalolu rõõmustab mind väga ja siis kristian ja mina... ja hunnik hispaanlasi, kes kõnelesid õhkutõusmise ajal Santiagost...

bis bald!

1. aprill 2008 pakun, et kusagil ida-preisimaa kohal 21:15

Minek

Kuldne õhtupäike Rapla ja Raka kohal

Haned Hageri Halliväljal

Metsa ligled, metsa lagled
Metsa haned hallid linnud
Minge mu isade kaudu
Minge mu emade kaudu
Õerutage õdede kaudu
Viige viimsel vennal teada
Mind viiaks võõrale rajale
Talutataks turule…

….

01.04.2008 teel Raplast Raka ja Hageri kaudu Tallinna lennuväljale

Pyhap2ev

Ahhoi!

K2tte on j6udnud me r2nnaku kuues p2ev ja ma olen ysna veendunud, et blogipidamise eesm2rgil on siiski tark kaasa v6tta enese isiklik ryperaal. Need, kes on rohkem reisinud, on vast kursis, et sakslased ja prantslased kasutavad klaviatuuri, mis meid lausa hulluks v6ib ajada. Sestap on mu blogiplaanid suuresti liiva jooksunud. Yhtteist olen siiski paberile pannud. K6igepealt juba isa autos Raka kyla ja Hageri kaudu Tallinnasse s6ites. Meel l2ks mul kodust lahkudes h2rdamaks kui oleks osanud ooata. Nutt kerkis kurku. Ja ymber j2ttis k6ik kodune minuga iselaadsel moel hyvasti. Kirjutasin neist asjust enese musta m2rkmikku. Lennukis laenas Kristian mulle enese v2ikest naljakat rootsi klaviatuuriga artvutit, millel ma siis pusisin enese esimesi lennuelamusi toksida. Ylest2hendustega katsusin ma j2tkata Berliinis Friedrichsheini linnajaos vana kortermaja neljandal korral meid v66rustanud Jana jupsiva kompuutri taga. Seal j2igi m2rkmete tegemine katki. Siin Hamburgi p6hjaosas Langenhorni linnajaos Schlesswig-Holsteini piiri l2hedal Annikat v66rustava arhitekti kodus palub Annika mul mitte internetti kasutada, sest Annika saabudes tekkis majas rida v6rguprobleeme - Kristiani vanakene m2kk korraldas s22l piisava jama, et kutsuti spetsialist. M6istan Ankat h2sti ja ei trygi sealse kodubyroo arvutite kallale. Linnas pole aga internetikohvikutes v6imalik m2lupulka kasutada. N6nda olen ma pragu v2ga rahul, et istun kusagil Sternschanze l2hedal yhe prantslanna voodis ja tarvitan tema l6busat prantsuse systeemis klaveriga sylearvutit. Loodan siit yles riputada oma varasemad tekstid.

Lyhidalt praeguse kohta - Hamburg on j2tnud kuidagi inimeste plaanis elavama mulje kui Berliin. Siin on t2navad 88sel rahvast t2is, 88 l2bi liigub metroojaamades nasutavaid seltskondi. Friedrichshain oli meie seal olles kuidagi uimasem, oli n2ha, et ka seal oli palju kohvikuid ja pubisid-klubisid, ent rahvast liikus v2he. Praegu on muidugi ka n2dalavahetus. Berliin l6hnas ja 6itses, p2ike kuldas vihmadest tilkuvaid aedu ning k6ik see kerkis silmadesse, ninna ja hinge sisse. Hamburgis on Elbe ja on hoopis teistsugune 6hk - ookeani l2hedus on adutav, kalad kerkivad s66rmeisse.

Eile v6tsime osa siinsete punkarite (v6i anarhistide v6i vasakpoolsete v6i kuis neid nimetadagi) demonstratsioonist, mida turvas preisiliku t2psuse ja organiseeritusega m2rulipolitseiyksus.

Oi, praegu pean l6petama, sest tydruk, kelle juures oleme, on v2sinud ja meil tuleb minna. Klomp kerkib kurku, sest ma olen siin tund aega toksinud kiirusega, mis meenutab aegu kui ma kirjutama 6ppisin ja trykit2hti kriipseldasin.

K6ik seega.

Olge terved. Kyllap ma leian kusagilt veel v6imalusi, ehkki ma pole kindel, kas ma tihkan enam raisata siinset kallist aega, mis on tulvil kogemusi inimestest ja paikadest. Eks ma toon koju saabudes kaasa ka hulga salvestusi, mille najal on tore reisimuljeid vesta.

06.04.2008 Hamburg, Sternschanze/Karo