Laupäev. Sternschanzesse jõudes märkasime, et punke, koeruskeid ning muid karvaseid ja sulelisi on metroojaama ette pargiserva kogunenud hulgem - algamas oli vanade elamute lammutamise vastane meeleavaldus. Seal seisid ka kaks veoautot diskorite, eestõnelejate ja helitehnikaga. Kostis kummalist piuksmuusikat, mida mina kategoriseerida ei oska. Midagi reivilaadset. Aimar Ventsel ütleks kohe täpselt, millega tegemist. Vahva oli jälgida, kuidas märulipolitseüksus sealsamas rivistus, tänavalõigud liiklusele sulges ja kuidas siis see killavoor liikuma hakkas, turvatud ja ohjatud preisiliku täpsusega oragniseeritud politseinikest. Meil oli lusti massiga kaasa liikuda, pildistada, filmida, heli üles võtta. Kuulasin just enda jäädvustusi ja kohati on need päris meeleolukad.

Lõunasöök taas sessamas hindude toitlas. Seejärel ajasin Kristiani ja Annika enesega kaasa tulema - kirikute tuurile. Olime ostnud Hamburgi kirikuid tutvustava linnakaardi, mille järgi oli hea orienteeruda. Jakobi kirik hakkas kohe kella lööma, kui metroost väljusime. Paraku ei pääsenud me tema sisse - muuhulgas üht uhket barokkorelit vaatama. Annikal ja Kristianil oli taas kudrutamise tuju, aga minul oli kirikute tuju ja siis mulle tundus hetkeks, et ma olen põhikooli õpilastega klassiekskursioonil ja mul tuleb neile seletada midagi, mille vastu nad absoluutselt huvi ei tunne, sest neil on muud möllud südames. :)

Mööda patseerisime ka Peetrist, kuhu samuti enam sisse ei lastud. Siis uhke raekoda, mida kaadrisse püüda on paras ponnistus. Raekoja ees Heinrich Heine kuju juures kohtusime ühe eesti tüdrukuga, kelle nimi on mul juba meelest läinud. Ilm oli üsna vastik. Liikusime neljakesi Nikolai juurde. See neogooti vare oli muljetavaldav. Kõnnisklesime sealsete skulptuuride vahel, krüpti muidugi enam ei pääsenud. Üldse kippusin oma reisil muuseumikülastused ja muud kuidagi pärastlõunasele või õhtusele ajale libistama, mistap ma mitmetesse kohtadesse lihtsalt hiljaks jäin. Pariisis on aga väga tänuväärne, et näiteks Louvre kahel päeval nädalas poole kümneni õhtul avatuna hoitakse. Muuseas on tore tähele panna, et nii Louvre´isse kui ka Hamburgi Nikolai kiriku krüpti pääseb klaaspüramiidi kaudu!

Nii. Annika oli teadlik, et päevasele demonstratsioonile järgneb õhtune pidu kusagil sadamas. Nii me siis sättisimegi taas rööpaid pidi Sankt Pauli Landungsbrücke kanti, vanssisime mööda Hafenstrasset külma trotsides korterelamu suunas, mille külejele oli suurelt maalitud tekst: "Kein Mensch ist illegal!" Lähemale jõudses, ilmneski, et piuksautod olid Elbe äärde paari skvotitud elamu ette pargitud ja pidu juba käis.

Kõrge kortermaja hoovis liikus tumedaid rõngastet kujusid, õllepudelid käes, lapsed kukil, juuksed roosaks värvitud jne. Kuskil oli lina pesunöörile tõmmat ja näidati mingisugust videot, kusagil põles jälle üks tünnilõke, maja alumisele korrusele oli üles seatud fotonäitus, mille juures sündis väikene intsident. Nimelt katsus Annika talle iseloomulikul õrnal moel üht fotot sõrmeotsaga. Tema juurde astus kogukas punkar ja ütles, et see on näitus, seda ei tohi katsuda. Säärane kummaline pedantsus kõrvuti stiihilise ning räpasegagi. Ukse juures seisis üks prügikottidest valmistet seelikus tšikk, silmaümbrused nii mustaks värvitud, et see must kattis juba pea kogu tema nägu. Õuele oli jõudnud ka see päevasest rongkäigust meelde jäänud tegelane, kes oli jalgrattast ja kärust ehitanud iselaadse sõiduki, millele oli asetatud kõikvõimalikku punkarieluks tarvilikku, kaasa arvatud kõlarid, must lipp ja laps.

Kuidagi sümpaatne tundus mulle see rahvas seal. Säärased suurlinnahinged, kuidagi kannatanud ja kogenud olekuga, samas rõõmsad ja lihtsad, aga ka väga eneseteadlikud. Kõndisime nende seas üsna rahulikult. Veidi zavoodilik tunne oli. Seega kohati kodunegi, aga samas ikka võõristav ka. Igatahes vähekese ringiuudistamise järel positsioneerisime end Elbe kaldale peoplatsist veidi kõrgemale terrassile ja vaatasime vaikselt pisikestest pudelitest kohalikku õlut limpsides tänaval toimuvat. Huvitav oli jälgida, kuidas vahetult okupeeritud hoonete ja pidutsevate punkide kõrval peenes restoranis veini serveeriti ning küünlavalguses valgekraesid teenindati. Päike loojus, suurt jõge pidi liikusid suured alused kauba ja inimestega, taamal teispool vett sadamakraanade mets.

Väljas hakkas aegamööda üsna jahe ja niiske, mistap trügisime sealsamas asuvasse punkide kõrtsi, mis oli rahvast puupüsti täis. Imbusime, pudelid pihus, pulkjalgpalli mängivate kohalike ligi ja vaatlesime nende reaktsioone, kuulasime keelt. Oh, meelde jäi, et ühe mängija, lühikest kasvu nudipäise, suhteliset sitaste kätega ja needitud kulmudega tegelase nahktagile oli kirjutatud "Tötchen". Juures kelmikas pilt luustiku, vikati ja muu pasliku ornamentikaga. Sääreluid ja kolpasid kombineeritakse siin meelsasti Sankt Pauli linnajao nimega ning väljendatakse seekaudu endese kuuluvust. Päris tore - püha Paul, pääluu ja putked!

Pimeduses alustati tänaval tulevärgiga. Kümmekond noort, randmekaitsmetega ja ilma, vehkis ülimeisterlikult põlevate kerade ja kaigastega, mõni sülgas tuld. Üks poiss oli eriti osav. Jälgisin teda kuidagi tähelepanelikumalt ja sestap on ta mulle ka hästi meelde jäänud. Selline kaunilt nukra buratiinonäoga kuju, silmad värvitud, miski törlönt peas, põskedel hõbedane jumestuspuru sätendamas, riietatud muidugi musta. Seesama veetlev tegelane kogus rahvalt pärast vaatemängu ka mütsi sisse annetusi.

Huvitav, need inimesed seal ju tundusid tihti põnevad ja ligimeelitavad, aga ma siiski ei suhelnud nendega. Piirdusin vaid säärase iselaadse silmsidemega, ja naeratustega. Eks nemad said aru, et olen võõras, väljast, teisest kultuurist, teisiti riides, aga siiski nende üritusse sõbralikult meelestatud. Sedasi siia ja sinna naeratades jalutasingi seal ringi, salvestasin iselaadset muusikat, filmisin kontraste ja tänavailu, helistasin Björnile. Pärast tulevärki kippusin aga ruttu koju, sest järgmiseks päevaks olin planeerinud käigu Lüübekisse, kus kavatsesin Maarja kirikus osa võtta jumalateenistusest. Annika tõrkus koju tulemast, sest temagi oli tänaval toimunust võlutud ja saanud hoogu õhtut jätkata. Siiski tuli ta koju ja sängitas meid Kristianiga unele. Ise aga tormas ikkagi välja ja uitles kusagil varahommikustel turgudel ja nii. Oli rahutu. Ja nägi ka ilusat seetõttu, arvan ma.

Ahsoo, koduteel sattusime täitsa juhuslikult Reeperbahnile. Nägime naisi postide ümber väänlevat, nägime rautet kätega kriminaali, nägime klaasikillupudiseid kõnniteesid ja palju punast ja plinkivat - kõik see jättis meid ikkagi kuidagi külmaks. Ei olnud meie sinna plaaninud minna, ehkki turistikirjanduses räägitakse Hamburgi pordutänavast tingimata.

Tossasime Kristianiga õndsasti lõunani, sest olime ikka üpris hilisel ööl sõba silmale saanud ja ma olin varahommikul, veel enne Annika lahkumist, äratuskella vait sundinud, ning otsustanud, et ei ole vaja nii palju tõmmelda, ei ole vaja ühel reisil nõnda mitut linna ja kirikut näha, olgem rahulikumalt ühes kohas paigal. Natike kahju oli Ankast, sest tema tahtis ju laupäeva õhtul kuhugi edasi minna, mina aga pidurdasin teda, tuli välja et asjata.

Ahsoo, veel jah, õhtul, enne kui Annika meid "sängitas", istusime perenaisega... ehh, siis me ju ei saabunudki nii hilja, jah, lihtsalt läksime hilja magama.... hhh, ühesõnaga, istusime perenaisega Langenhornis väikese elutoalaua taga ja maitsesime Vana Tallinnat, mille Annika oli lasknud mul Tartust kaasa osta. Täitsa muhe jutuajamine oli. Kõnelesime linnaarhitektuurist, skvotitud hooneist, lasteraamatuist, Eestist, Hamburgist jne. Proua Gerlind Staemmler on arhitekt ja linnaplaneerija, ta on ka okupeeritud majades pesitsevaid noorteühendusi avitanud - tehes selgeks, kuskohast ja kuidas oleks vanu maju tarvis kohendada. Hommikul vestlesin proua Staemmleriga veel pikalt. Kristian oli läinud enne mind linna. Rääkisime päris pikalt ka ajaloost ja poliitikast. Gerlind selgitas mulle Saksa parteide vahekordi jne.

Langenhornis taas metroojaama suunas sõites, märkasin, kuidas buss end reisijate pealevõtmiseks kõnnitee äärde kõhuli laseb ja startides taas susinaga jalad kõhu alt välja ajab. Naljakas, ma Eestis pole seda millegi pärast tähele pannud, ehkki isa ütl, et siinsed bussid käituvad tänapäeval ka juba nii.

Läksin taas kirikuid vaatama. Jakob oli ikka kinni. Ei pääsenud mina suurt ja uhket orelit vaatama. Siis kõndisin taas Peetri juurde, kes mind esialgu nagu eriti ei kutsunudki, sest paistis üleni väga neo. Sisse minnes aga selgus, et pääsen torni. Mul polegi selle kiriku pikihoone interjöörist midagi meeles, küll aga päeva tippelamuseks kujunenud ränd üles tornikiivri alla. Enne kui treppidele asusin, ostsin väikeses teise korruse saalis kassapidajalt ka pileti. Kassas istus väga lahke vanem daam ja ka üks härra. Nendega oli lihtne rääkida, nad ei vuristanud ja mul oli nõnda hea meel, et tulen saksa keelega toime. Kuidagi kirikuis ja vanemate inimestega sattusin saksa keelt rääkima, noortega läksime üsna kohe ingliskeelele üle. Naine palus mul oma nime tornikülastajate registrisse kirja panna. Usutavasti selle pärast, et nad sulgemise ajal teaksid, kas keegi on veel tornis.

Esialgu tõusin mööda keerdtreppe, mis viisid mind torni esimesele platvormile, kus oli ekspositsioon kiriku ajaloost. Muuhulgas oli välja pandud ka suur tornimuna, mis sõja ajal alla sadas ja mille seest tulid päevavalgele ehitajate ürikud. Enne kui päris üles jõudsin, läbisin veel mitmed vaheplatvormid. Ühel neist istus akna all toolil poollamavas asendis mustarõivastet noormees, peas kõravklapid, ning silmitses linnale avanevat üliuhket vaadet. Ta tundis end hästi. Ühel platvormil asus kellavärk, suurte sihverplaatidega. Kell töötas. Töötasid ka suured rauast valatud kirikukellad, mis kõmisesid küll siis, kui mina nende ligi ei olnud. Kuulda oli ka all tänavanurgal mürgeldavate breikarite iselaadset rütmilist tüpsumist. Kõrgemale tõustes ei paistunud breikijad ega neid sõõrina ümbritsev publik mulle enam ära, ainult tümin kostus edasi. Hää meel oli sellest, et siinsete bürjelite suurustava raekoja kirikutornist ikkagi kaadrisse haarasin.

Siis liikusin edasi. Trepirägastik ahenes, ülesviiv spiraal kitsenes kuni jõudsin päris torni tippu. Seal, päikesest kuumaks köetud vase all, oli nii õdus kohake, et minul tekkis tunne, et sinna võiks elama jääda. Kummalisel moel tundsin end väga turvaliselt. Tavaliselt kardan ma kõrgust. Siin aga asetsesid illuminaatorlikud aknad parajalt niisuguse nurgaga all, et sügavusse vaadata polnud võimalik. Pilk heljus vaid avarustesse, linnale, jõele, teistele kirkutele, samal ajal kui keha seisis kindlalt omal kohal. Ruumi oli ses tornitipupesas just ühele või ka kahele inimesele. Pea poole põranda pindalast moodustas ülestoov luuk, teisel poolel asus seljatoega iste, millel võid sina õndsasti istuda, maa ja taeva vahel justkui imeväel paigal püsida ja aknaist vägevaid vaateid hingata. No oli õnnis paik! Onn taevas! Või pisike vaskne pilvisse ankurdunud allveelaev !

Mul oli mu truu fliisvihmakeep üll, kui kiriusse astusin, treppe pidi ronides, pakkisin ta enesele kaenlasse. Siiski higistasin pööraselt kui tornitipust alla jooksin. Ma nimelt olin avastanud, et olen teinud väikese valearvestuse - kell viis pidi torn kinni pandama, ma olin mõelnud, et sooh, ca 5 minutit enne sulgemist tulen tulema, aga olin unustanud, millise pika teekonna olin ma läbinud, et sesse õndsasse taevaurgu pääseda. Nõnda mina siis sööstsin sealt tornist alla, nii nagu jalad võtsid. Ega need astmed polnud seal teab mis paksust lauast ega esimese värskuse juures. Tuiskasin ühe käega käsipuust hoides, teisega salvestustehnikat ja kuube pidades, surusin läbi umbsete keerdtrepe ja olin higist tilkuvana taas ses tornialuses kassasaalis. Seal ei oodanud mind keegi. Kassaaparaat, suveniirmeened, postkaardid - kõik kristlikus rahus ja usalduses omapäi. Hingeldasin natuke ja astusin siis alla, kus nägin ka kassapidajat, jätsin temaga hüvasti. Kiriku ukse juures, tellingute varjus istus üks kerjus. Ma olin ennist oma raha postkaartide peale ära kulutanud ja mul ei olnud talle midagi peale kõige väiksema pudiraha anda. Teel edasi kerkis mulle miski klomp kerjusega kohtumisest hinge. Sain kinnitust, et olen taas maa peale jõudnud ja et mul tuleb ka enese kitsaskohtadega tegelda.

See päev libises õhtusse niiviisi, et läksime Annika ja Kristiani ja Tiinaga külla Karole (?), kes on üks prantslanna. Ta toredas korterikeses istusin mina peaasjalikult tema voodis ja tema sülearvuti taga ja pusisin vaevaliselt blogida. Seda olen siin juba korra maininud. Karo juurest on meelde jäänud veel iselaadne soolane prantsuse kook, mida ta meile jagas. Siis ka üks lätlanna, kes on samuti Annika ja Tiina projektikaaslane ja kes räägib toredasti läti agsendiga inglise geeld. Meeles on katus ja teletorn, mis paistsid aknast. Meeles on jalutuskäik ja kortermaja ees ilus sisehoovikene, mis meenutas Berliini puhkevaid aedasid.

Õhtust jõime baaris nimega Yoko Mono. Kristian suhtles seal põgusalt ühe njuujorklasega. Mina kuulasin Tiinat, kes rääkis enese India-reisist. Käisime veel korra Tiina juures korteris. Istusime köögis, ajasime juttu. Tagasi Annika juurde sättides, avastasime, et oleme viimased metroorongid maha maganud, mistap tuli meil oodata ööbussi. Ööbuss sõitis läbi toredate paikade. Ühe peatuse nimi oli näiteks "Hasen und die Käse". Annika kuulis seda nime kuidagi teisiti. :)

Järgmisel päeval (07.04.) kavatsesin minna sküütide näitust ja Nikolai krüpti vaatama, aga ülikooli mensas ja arvutiklassis libisesid lahtiolekuajad mul taas käest. Annika töötas sel päeval kampuses - Antifa kohvikus. Kui Annika mulle sellest paigast rääkis, siis arvasin, et tegu on hullult hubase taimetoidukohaga, aga see osutus üpris kriimuks kastiks. Samas ma ei süvenenud sealsesse menüüsse ega inimestesse eriti, mistõttu ei saa ma paiga kohta põhjalikumalt midagi öelda. Ülikooli kampus kokku on küll iselaadne ja ajastuomane ja võibolla kuskilt otsast õduski, aga ikkagi võõras - säärane seitsmekümnendate hall nurgeline betoonhoonete konglomeraat. Peahoone on neil muidugi vana ja väärikas.

Pärast seda, kui olin tunnikese-paar katsunud arvutiklassis reisikirja jätkata, sõitsime Kristianiga jälle Schanzenviertelisse, et minna Rote Florasse. Rote Flora on äärmusvasakpoolse meelestatusega alternatiivkultuurikeskus, mis asub 19. sajandil ehitatud teatrihoones. Kuni sõjani töötas ses majas teater, pärast sõda ka kino. Märkimisväärne on see, et tegu on Teises maailmasõjas terveks jäänud hoonega. Siiski on ta täna poolestsaati vare. Nimelt 1989. aastal skvotiti ta ära, 1995. aastal aga põles poolestsaati maha. Nüüdki on fassaadil tulekahju jäljed selgesti näha. Olime siia ühel ööl juba sattunud. Aias põlesid siis tünnlõkked, sees piuksus ikka seesama muusika, mida ma määratleda ei oska. Kuskil põõsas parandasid pungid jalgratast. Esmaspäeval läksime sinna seepärast, et Annika ja Tiina olid otsustanud, et seal sööme me lõunat! Ka mulle pakkus Volksküche huvi. Volkskücheks kutsutakse toitumisviisi, kus inimesed tulevad ainetega kokku, valmistavad üheskoos söögi ja siis söövad. Üpris kommunistlik.

Ja nii oligi. Astusin sesse obskuursesse urgu sisse... praegu sähvatab mul, et olen ses kohas unest unne aastaid töllerdanud, mingeid narkouimas tegelasi koju minema sundinud... hmmm. Aga olgu uned praegu, tol korral läksin üsna ilmsi läbi plakateis ja krähviteist kaetud eeskoja, läbi pimeda ja läppunud saali kuni hoone lääneservas asuva väiksema ruumini, kus askeldas paarkümmend noort sellesama piuksuva muusika saatel, pühendunud näod peas. Üks tüüp praadis hooga midagi. Seal valitses tõeline fightglubilik meeleolu. Keskkond nägi ka selline välja, muidugi kaetud ka kõiksuguste pladgude ja kriitseldustega. Pool sest ruumist oli jagatud kahte tasandisse. Ülemisele korrale viis trepp. Ronisin üles, et filmida sealset askeldamist. Niipea kui kaamera toidutegijaile käänasin, karjus poiss pannide juurest, et ma ei tohi siin filmida. Panin kaamera kinni ja astusin alla, küsisin sõbralikult, miks ta mind keelab. Vastuseks kõlas, et ma võin olla neonatside agent ja ses ruumis toimetavate inimeste näod üles anda.

See vahejuhtum rabas mind kuidagi eriti põhjalikult. Ma olin ehmunud. Ma olin hämmeldunud. Nad on siin ikka totralt üleskrutitud, mõtlesin, ülepolitiseerunud. Astusin Tiinale, Kristianile ja teistele midagi ühmates sest sel hetkel juba vastikuna tunduvast majast minema. Eeskojas sõimasid kaks uksehoidjat-punkarit üht dressides ja Adi tossudes poissi, et ta on parempoolne ja siia sisse ei pääse. Poiss omakorda üritas seletada, et ta ei ole parempoolne, et ta tahab lihtsalt näha, mis toimub. Huvitav, miks nad mind sisse lasksid? Kas nad lugesid minu riietusest midagi välja? Ma kandsin tol päeval rohelist soni, mitte isegi seda pruuni nokatsit, mille kohta Kaarel ütles, et olen sellega kui vasakpoolne tudeng. Võibolla mu soni ei meeldinudki praadijale? Riietuse üksikasjadel paistab siin ikka üsna tähtis koht olevat - Annika näiteks ostis enesele pikema piidlemise järel ühe hullult toreda dresa ja kohe ilmus toidupoes tema juurde samasugust kandev tüdruk, kes kutsus teda kontserdile, millest Annika midagi ei teadnud. "Kuidas nii, et sa ei tea, sa oled ju ka GOA!" Novat. Igatahes hakkas mulle korraga kõik selles Rote Floras nii vastu. Eeskojas karjujaid nähes meenusid mulle saksa ajaloo manipuleeritud massid, röökivad ja ülesköetud hulgad. Tundsin korraga, et sellises annuses poliitilist veendumust ei talu ma. Need manifesteerivad tegelased, nende räpane köök ja lagunev urgas hakkasid mulle korraga niivõrd vastu, et mus sugenes tõeline soov olla Eestis, nokitseda oma talukohta, kaitsta loodust ja pühapaikasid, olla rahulik. Mulle hakkas korraga Euroopa nii vastu - oma miljonitega, oma subkultuuride totaalsusega. Jah, isegi alternatiivne paistis mulle seal järsku totalitaarne. Eelmise päeva vasakpoolsest helgusest polnud minus enam midagi alles.

Vantsisin kipras kulmude alt teed ajades mööda Susannenstrasset tagasi metroojaama suunas, et minna... minema. Lihtsalt ära. Võimalikult kaugele. Eemale. Ja siis kõndisin ma ninapidi Annikaga kokku. Schanzenviertelis polnud see tegelikult väga üllatav, tänaval, kus me tihti liikusime, aga siiski - mul oli teda nähes niiniinii hea meel. Me võtsime käevangu ja jalutasime. Ma rääkisin talle, mis ma nägin, mis ma tunnen. Ja mul oli nii hea enda lähedal tunda inimest, eestlast, kes teab, kes ma olen, kes on minuga mitu aastat Supilinnas ühe katuse all elanud, kes teab minu lugu, kelle lugu tean mina. Korraga oli niiniinii hea hoida seda pisikest ja armsat, hoida Eestit. Tõesti, selle reisi jooksul õppisn veel rohkem oma kodust lugu pidama. Võõrail mail näeb mõndagi, kogeb mõndagi, võõrail mail on võimalik avarduda, aga mitte miski ei asenda Eestit.

Me jalutasime tuneeslaste või marokolaste, ei mäleta, igaljuhul Põhja-Aafrika päritolu meeste peetavasse kartulikohvikusse. Seal pakutakse suurepäraseid suuri suupisteid - heh, täidetud kartuleid, mida kutsutakse kumpirideks, kui mu mälu ei peta. Suured keedetud tuhlid lõigatakse pooleks, kraabitakse seest tühjaks ja täidetakse kõikmõeldavate hõrkude täidistega, kõige alla pannakse ka sestsamast kartulist teht putru. Oh, see roog võlus mind, nõnda et me käisime seal teist korda veel.

Annikaga koos hakkas parem. Oli kuskilt kinni hoida. Läksime tagasi Rote Flora juurde. Kõrvalmajas näidati lühifilme. Liikusime läbi kummalise astmelise põrandaga baari, kus lesiskles kõivõimalikke tüüneid ja taas väga eneseteadlikke tegelasi. Mõningate koridoride ja vaheruumide järel leidsime üles urka, kus filme näidati, nii viiskümmend inimest vaatamas. Päris tore vahepala. Kohati tekkis taas tunne, et võiks enese põhikooli- ja gümnaasiumiaegse armastuse ikka üles soojendada ja aegajalt ühtteist ise ka kokku panna, aga njah, seda mõtet on ju pikalt heietatud...

Meie Hamburgi päevad jõudsid sel õhtul lõpule. Järgmisel päikesepaistelisel hommikul asusime teele. Annika saatis meid jaama. Olime taas mitfahrgelegenheiti kaudu leidnud ühe tüdruku, kellel oli grupiliplet Breemenisse. Meiega liitus veel üks neiu ning üks keskealine naine. Juba perroonil arenes vahva mitmekeelne vestlus. Nimelt tüdruk, kellel oli grupipilet, oskas rootsi keelt, sest tema poiss elab ja töötab Rootsis. Siis nemad Kristianiga kõnelesid. Ja mina katsusin saksa keelega. Ja vahele inglise keelega. Ja Annika muidugi kõneles kõiki kolme sujuvissimo.

Annika jäi meid perroonile saatma. Rõõmsate ja tänulikena lahkusime Hamburgist. Seda, mismoodi me järgmise pearaudteejaama perroonil järgmise eestlase ehk Vivianiga kohtusime, jutustan ehk edaspidi.

Kohendatud ja ülesriputatud 20. mai esimesel tunnil 2008 Raplas.

Jätkatagu

27. aprilli õhtust, mil vanemad ja õed mind me koduaia esimeste tulbiõitega Tallinna lennujaamas vastu võtsid, on möödunud juba rohkem kui nädal. Käes on vana jüripäeva õhtu. Istun enese Rapla kambrikeses, laual kaks teetassi - üks Supilinnast, teine Breemenist - ja katsun ometi kord reisikirjaga tagantjärele jätkata. Püüan teha võimalikult lühidalt ja lasta ehk peamiselt Kristiani fotodel kõnelda. Mu enda slaidid on veel ilmutamata.

Berliini pearaudteejaama Riigipäevahoone poolse sissekäigu juurde ilmus niisiis Siegfriedi-nimeline pintsakus poiss, kes andis rõõmsasti auto ümber kogunenuile kätt ja sõit läks lahti - Hamburgi suunas. Siegfried oli üpris viisaka mikrobussi rentinud, et oma õde Hamburgist kuhugi kolida. Niiviisi aitasime meie temal Mitfahrgelegenheiti kaudu rendiraha maksta ja tema aitas meid Hamburgi, kus meid sealses pearaudteejaamas ootas Annika. Küll oli hea meel teda näha! Täitsa päris meie enda Annika! Lihast ja luust ja seesama armas nagu ikka! Heh.

Et meie kandsime seljakotte, otsustasime need kõigepealt toimetada Anka elukohta Langenhorni linnajaos. Juba sel esimesel mitme ümberistumisega rongisõidul nägime ära Sternschanze metroojaama, selle sissekäigu juures koertest ja kerjatopsidest ümbritsetud punkarid, pargi ja hotelliks muudetud tähetorni. Hiljem liikusime ses kandis üsna tihti. Tore, et ka Ulrike mulle Sternschanzet mainis.

Annika elas (või elab veel mõnda aega, viimast infot mul ses osas pole) nagu juba öeldud Langenhorni-nimelises äärelinnas, mis piirneb Schlesswig-Holsteiniga, ühe arhitektiproua ja tema tütre juures. Maja oli pisipisike, aga see-eest kenasti planeeritud ning moodsalt sisustatud. Sealsed kaks vannituba tegid silmad ette kõigile teistele, kus mul õnnestus selle kuu jooksul enese ihu harida. Muidugi üks asi on vannitoa disain ja värskusaste, hoopis teine lugu on kodu asukohaga - kui võrrelda näiteks Eva korteriga Montmartre´il või ka tegelikult Simoni ning Tobi korteriga Kölnis Kyffhäuseri ligi või Siimu koduga Iona Streetil, jääb Jersberger Strasse ikka alla. Aga kes ütles, et vannituba peab olema klants ja inimene peab elama kesklinnas. Tore oli igal pool, kus peatusime. Kõikjal oma iseärasused.

Nii. Asjad Annika pisikesse kambrisse ladustet, taas S- või U-Bahnile, juba olen ära unustanud, kumb seal oli, reisi jooksul läbisin ma Berliini, Hamburgi, Kölni ja Pariisi metroorägastikud, nii et üksikasjad kipuvad meenutades segamini minema. Sõitsime muidugi Sternschanzesse, Annika näitas meile oma tuttavat türklast-mangomüüjat, kelle kilekatusega letist me edaspidi korduvalt mööda kõndisime. Ostsin talt hakatuseks hullult head magustoitu - siuke marmelaadi moodi, aint nätskem. Praegu hakkab suu sellele mõeldes tõesti vett jooksma. Aga ma ei lähe kööki kommikapi kallale, sest reisil ma mitte ei võtnud alla, nagu juhtus minuga 2002. aasta talvel saamide juures, vaid vastupidi. Pidevalt oli vajadus magusa järele. Ja õlunaadi timmisin suuresti Kristiani initsiatiivil ka pidevalt - ka ses inda toidubaaris, kuhu Annika meid esiemsel pärastlõunal Sternschanzes viis - Sikhara oli selle paiga nimi vist. See asus Susannenstrassel, kui mu mälu nüüd ei peta.

Õhtu veetsime meie Tiina juures. Tiina oli Hamburgis nii nagu Annikagi Leonardo da Vinci projekti kaudu. Ta elas (või elab praegugi, seda ma ei tea) kusagil üsna kesklinnas koos veel kahe eestlasega pensioneerunud ooperilaulja klassitsistlikus korteris. Uhke koht. Stukkdekoor lagedes ja puha. Palmid ja peened puhvetid. Kogunesime kööki. Tekkis tore eestilik meeleolu. Ja saime taas selgeks, et me kodumaa on ikka pisike, et meil on palju ühiseid tuttavaid ja nii. Olin ka Tiinat varem kusagil näinud. Tema omakorda meenutas, et kuulasime koos Paul Hao rahvalaulu loengut. Aga üldse enne korterisse jõudmist ja enne väikest veini köögilaua ümber tabas mind trepikojas jahmatav kogemus sellest, et olen ses kohas unes käinud. Täiesti kindlalt.

Kirstian tegi toreda pildi sellest, kuidas me enne lahkumist Tiina toas vedelesime. Annika melonlikus laadis mu süles ja nii.

Weinnacht

Siis sättisime linna. Ma ostsin ühe pudeli veini, mida keegi teine millegi pärast ei tahnud, nõnda et mul tuli see manustada üksinda metroos ja jalutuskäigul Langenhorni kõnniteid pidi. Tagajärjeks oli ülijabur meeleolu. Mul oli igav. Ja ma hakkasin veiderdama. Kuni ma avastasin, et Kristan on juba mõnda aega minu produtseeritud helisid mobiiltelefoni püüdnud. Ta tegi mulle tagasi! Nimelt 2007. aasta jaanuaris, kui isand Kankainen esimesi õhtuid Melonis veetis, oli minul samasugune võimalus tema imearmsat soome-eesti-inglise-rootsi vintis segakeelt salvestada. Praegu on selle ülesvõttega nutune lugu - nimelt unustasin ma oma mälestustest tulvil telefoni paar päeva tagasi auto katusele ja mu põrutuskindel telefon lendas teel Orguselt Raplasse Helda Kabelimäe ligi pilbasteks - õnneks oli tõesti tegu põrutuskindla riistapuuga, nii et kõige sisemisemad kiibid ei saanud loodetavasti saatuslikult viga.

Langenhornis on tiigid. Ja eeslid. Ja hambaravikliinik. Ja imeilusad aiakesed, kus kasvab muuhulgas araukaariaid. Ühel ööl kui Annika juurde koju jalutasime, kattis prügikonteinereid, postkaste ja autosid öökülmakirme. Ja mul oli nii hea meel, et olin kaasa võtnud ka fliisiga vooderdatava vihmakuue.

Selline oli esimene päev Hamburgis.

Tänaseks aitab. Kell on üks öösel. Homme tuleb muuseumisse tööle minna. Ei oska mina öelda, kas ma selle punnitatud reisikirjaga ka kunagi päris mäele jõuan.

07.05.2008 01:08 Rapla

Niuksed nunnukad!

Friedrichshain-Kreutzberg-Mitte

Teine päev Berliinis. Lõunatunnil laenutasime kõigest kaheksa euri eest minule Kopernikuse ja Warschaueri nurgalt naljaka paksutorulise naistejalgratta. Sellel rattal oli kena korv, kuhu sai kuue visata, kui palavaks kiskus. Jalgrattapoodi kõndides hüüti meile järele tere! Algul ei taibanud ma reageeridagi, aga kui tagasi vaatasin, siis kaks kalkarit lehvitasid meile. Pärast lonkisid nad rattapoest mööda, puruvaesed ja räbaldunud – punased teksad jalas, kasukamoodi hõlstid õlul, sokkideta kingad jalas, püksitagumik lõhki – ja nii õnnelikud. Berliin on vast Saksamaa odavamaid paiku, kus elutseda ja isegi korterit üürida - Jana maksab näiteks vaid ca 200 euri üüri (sh kõik kommunaaltasud).

Jah, Kirstian laenas ratta Janalt, mina väntasin siis selle kummalise ent tubliga. Küll oli vahva lennata, vahemaid kiiresti läbida. Juba olimegi Warschauer Strasse jaamas, seesama kirsipuu ikka veel õitses ja mina märkasin, kuidas olen vaid päevakesega siin üpris ära harjunud, graffiti ei hakka enam vastu. Berliini müüri juures tegime loomulikult taas turistipilte. Siis väntasime piki müüri kesklinna suunas. Seejärel keerasime Kreutzbergi. Seal sattusime ühe kiriku juurde, mida pidasin esialgu Mihkli kirikuks. Kiriku taha tänavale oli ehitatud pilpamaja, mis mõjus väga kontrastsena. Pildistasime ka seal. Siis jõudsime Friedrichshaini-Kreutzbergi muusikakooli ette. Tohutusuur historitsistliku fassaadiga kuup. Väntasime siis tegeliku Mihkli kirikuni, mis on varemes ja mille ümber on hulk sõjajärgseid hooneid. Kiriku juures on tore maasse süvendatud park tiigi, pinkide ja lehtlatega. Sääl siis peatusime ja jõime Bionadet – siinset toredat looduslimpsi. (Kas seda Eestis ka müüakse, ei tea.) Ühel hetkel olime ka Susannenplatzil, kus asub tore tuletõrjujaid kujutav purskkaev. Heitsin pikali, et paremat rakurssi leida. Kas ka leidsin, selgub alles tagasi Eestis olles, sest pildistan siin slaidifilmile. Nii tore on taas fotode jaoks aega võtta, sättida ja kruttida ja põlvist ehk veel veidi lõnksu lasta ja alles siis päästikule vajutada – säärane fotograafia käib ka kerest korralikult läbi.

Nii, siis jõudsime Oranienstrasset ja muid pidi päris Kreutzbergi südamesse, mille tänavapildis on moslemi peavarjude-näokatetega naisi oluliselt rohkem näha kui mujal märkasin. Käsime siin raamatupoes. Tundsin huvi, kas poes leidub raamatut, mis täpsemalt kirjeldaks sõjaaegseid purustusi ja ülesehitustööd, annaks ülevaatliku kaardi hävinud, säilinud ja taastatud hoonetest. Poes oli müüjaks pikemat kasvu mustaraamiliste prillidega noormees, kes katsus mind huvitavat raamatut leida, aga loobus pea, sest ta olevat ses poes alles uus. Mind juhatas ta aga tagaruumi, kus seisid muuhulgas ajaloo- ja kunstiraamatud. Mul oli seal huvitav. Lappasin nii üht kui teist. Paraku olid tõsisemad teosed ka sedavõrd tõsise hinna ja kaaluga, et ma loobusin neist. Ostsin aga vanade aegade meenutuseks ja ehk ka väikeseks keelepraktikaks Hesse Peter Camenzindi, kes jäi mind ühes teiste raamatutega Jana juurde ootama. Käisime ka türklaste ehtepoodides ning fotokaupluses.

Seejärel otsisime üles Görlitzeri pargi, mis on üks Kristiani lemmikpaiku. See on selline piklik roehala korterelamute vahel. Pargi alguses liikusime läbi imearmsa õitsva aia, aga suurelt jaolt näeb see paik üpris räsitud välja. Samas on ta ehk romantilisemgi. Pargis asuvad üleni kirjuks grafiteeritud kivipaviljonid, mille treppidel logelevad värvilised inimesed. Seal asub ka kummaline betoonrajatis, mille kallal on vast nii aeg kui ka jõnglased parasjagu lammutustööd teinud. Pargi keskel laiub kausjas nõgu, kust rõõmsad inimesed jalgrattail läbi vuravad. Päris musta karva rahvas grillis põõsas liha ja kuulas krapist päris musta karva muusikat. Lapsukesed ja koerad ja punkarid ja perekonnad ja teismelistepaarid - kõik kulgesid seal mõnusasti oma rada. Tõusime Kristianiga pargi idapoolses otsas künkale, et pidada pisike piknik õlle ja Jana juurest kaasa tehtud võileibadega. Õnnis oli olla, jahedavõitu, aga õnnis. Taamalt paistis üle pargi üks kirik ning ka televisioonitorn, mille järgi on siin hea orienteeruda.

Siis sõitsime piki kanalit Tiergarteni suunas – see oli pikk ja kiire, õitest, lõhnadest ja iluvaateist tulvil tuhisemine. Ühel hetkel sattusime taas suurematesse liiklussõlmedesse, ukerdasime raudteeviaduktide all, Kristian tegi üpris Potsdamer Platzi glantslinnajao lähedal kanaliäärsesse põõsasse oma kergemat sorti häda. Vulises ja voolas ka ärikvartali klaashoonete vahel, meie imbusime pintsaklipslaste vahelt läbi, ajasime jälgi, kuni olimegi Tiergarteni kagupoolses nurgas. Mauhh, metsa ! Heh, jänesekesed ja ülasekesed ja kullatud inglikesed ja hämardus ka. Otsustasime riigipäevahoone juurde minna ja seal jäädvustada korralikuma turistipildi kui eelmisel päeval Brandenbugri värava juures olime teinud. Aga enne märkasime me Punaarmeele püstitatud monumenti. See mõjub Lääne-Berliinis ikka päris brutaalselt. Aga seal ta oli, püstitatud juba 1945. aastal ja nüüd renoveeritud. See monument on rajatud paika, kus Hitleri ja Speeri plaanide kohaselt pidi olema tulevase maailma pealinna keskpunkt. Külma sõja ajal käisid kommunistid siin oma rituaale läbi viimas, mis on ka üpris kummaline ette kujutada. Aga mina ei ole lähiajaloolane ja sestap ei taipa ma rohkem kommenteerida. Üldse hoidun ma sel reisil 20. sajandi ajaloo ja poliitika küsimustesse laskumast. Tunnen üha enam, et mind huvitab siin keskaeg palju enam. Ehkki jah, keskaega olen ma tänaseni näinud ikka väga vähe. Lüübekisse ei jõdnud me seepärast, et olime õhtul liiga kaua punkarite tänavapidustustel ning ei saanud hommikul õigel ajal maast lahti. Lüübekis oleks ehk enam keskaegset kogeda võinud.

Aga Berliinis tegime oma teise päeva viimase turistipildi ära ja uhasime Karl Marxi ja Frankfurti pidi koju. Küll oli tagumik haige. Ja küll oli hea meel, et olime vaid kahe päevaga linnas orienteeruma õppinud ja nõnda palju näinud. Päris Kurfürstendammile me ei küündinud, ent ca 6-7 tunniga jaksasime siiski üsna palju.

Järgmisel päeval ehk siis 4. aprillil sättisme end õigeaegselt Berliini Hauptbahnhofi Riigipäevahoone poolse sissepääsu juurde. Sinna saabus tumepunase Mercedese väikebussiga Siegfriedi-nimeline pintsakus noormees, kellega olime netitsi kokku leppinud, et sõidame tema autoga Hamburgi.

Siinkohal ülestähendused katkesid, sest oli aeg koos Kristianiga Rote Florasse ehk siis ühte Hamburgi skvotitud teatri- või kinohoonesse Volksküche toitusid maitsma minna. Kell oli ca 19, kui kirjutamise Hamburgi ülikooli arvutiklassis pooleli jätsin. Rote Floras ma ei söönud, sest olgugi et sealne fightclubilik toimetamine mulle täitsa sümpatiseeris, hakkas mulle ikkagi väga vastu mõte süüa säärase roppuse keskel. Sellest kogemusest loodan aga mõnes järmistest sissekannetest pikemalt rääkida.

7. aprill 2008 Hamburgi ülikooli arvutiklassis ca kl 19,

viimane lõik 10. aprillil Münsteri ülikooli ühiselamus Münsteri äärelinnas kl 01:55

Berlin Alexanderplatz

Jõudsime Alexanderplatzile. Siin muutusin veidi närviliseks, sest liiklus tihenes ja vihma hakkas samuti tihedamalt sadama. Passisime S-Bahni all ja ootasime saju lõppu.

Hästi ilus oli käia Maarja kirikus. Leidsin siit ka mõned keskaegsed skulptuurid. Kirikus oli sedavõrd pime, et pildistada ei olnud mõtet. Jäädvustamisväärset seal aga jätkus – kummalised barokkepitaafid – inglipeadekuhjad, hardunud ja grotesksedki parukakandjad, kolbahunnikud…

Punase raekoja ees õitsevad nartsissid ja Poseidon poseerib keset jugasid. Tegime palju mina-olin-siin stiilis turistifotosid. Ja sattusime seejuures väga hoogu. Kavatseme samas stiilis reisi lõpuni jätkata ja koju jõudes turistipiltidest umbes samasuguse mosaiigi kokku panna nagu Andreas on Boxahageneri kööki üles seadnud.

Berliini toomkiriku ees muuseumisaarel oli muhe pingil puhata. Katsusime ka kirikusse sisse pääseda, ent me ei olnud veel sularaha varunud ja sestap piirdusime piilumisega piletikontrolöride piitsepsi tagant. Vanas muuseumis läks sama moodi ja teiste muuseumidega ka sääl. Minul oli tõsine tahtmine muuseume külastada, Kristianil mitte. Otsustasin, et küllap ma jõuan ka muuseumides käia ja sammusime edasi. Humbolti ülikooli tagant Hegeli kuju juurest läbi. Seejärel Friedrich Suure ratsamonument. Hobusel on hästi suured munandid. Preisi härrad seisid ka üpris muljetavaldavates poosides. Edasi Unter den Linden kuni Brandenburgi väravani, kus möllasime taas turistifotodega naljatada. Katsusime pääseda ühte Brandenburgi värava ees asuvasse panka (DZ Bank?). Tohutukõrge klaasuks kändus me nina ees automaatselt lahti ja välja astus ülikonnas härra, kes küsis, mida me tahame teha. Ja me ei saanud veel midagi öelda, kui ta juba tõrjus meid eeamale - Nein! Hää küll, kasutades püüdlikult viisakusvormeleid küsin, kus saaks sularaha välja võtta. Ta osutas üle väljaku teise pangahoone suunas (Dresdner Bank). Sealt sain enese kupüürid kätte.

Brandenburgi värav on plommitud nii nagu enamik Teisest maailmasõjast alles jäänud hooneid siin. Kuulihaavad on kenasti kokkukasvanud. Ja olimegi Lääne-Berliinis. Tiergarten. Riigipäevahoone. Kristian ütleb nii armsasti raekoja kohta – Rotes Reichstag.

Juutide memoriaalini jõudsime juba hämardudes. Otsustasime Potsdami väljaku kaudu koju sõita. Ekslesime ka natuke. Sõitsime Frankfurdi värava asemel Frankfurdi allee peatusse. Seal aga on tore kaubakeskus raamatupoega. Ostsin kaks raamatut – ühe fotoalbumi Berliinist pärast sõda ja teise vanade vaadetega Saksamaalt. Varustusime ka toidukraamiga. Hämmastavalt odavalt tulime toime, kusjuures ma ühel hetkel enam hindasid tähele ei pannud – kokku kulus meil kilekotitäie toreda võileivakraami peale kõigest 10.75!

Jalad pildusivad õhtuks päris tuld. Tarisime raamatukoti ja toidu koju. Ja siin ongi juba kodu. õuel armsad brokkolipuud, ja mis veel! – selle maja teises hoovis on tiigis suured kuldkalad! Ja ühe korteri aknal istub mustvalge preisi kass ja jälgib pinevi silmi kalade liikumist.

Jah, kokkuvõtlikult – siinsed õhud – kummaline natuke nagu magus uits igalpool – see on kivisöe lõhn, ütles Kristian nüüdsama; siis muidugi kogu magus pungade puhkemine ja siinsete inimeste parfüümid tänaval. Kui mõnele suuremale ristmikule jõuan, saan aru kui üüratu see linn on. Siin on pompöössus nii iselaadsel moel kokkupõimunud koduse ja väikese ning rahulikuga.

Kell on üksteist ja mina jube väsinud. Ülejäänud seltskond läks juba kuhugi bluusibaari. Tunnen, et vajun kohe magama. Homme laename jalgrattad ja sõidame Kreutzbergi kaudu Tiergartenisse ja Kurfürstendammile.

02.04.2008 kl 23.15 Berliin Boxhagener Strasse 34

Pimmel-pommeln

tänane

oli ilus

hommikul tegi jana meile väikesed ülivalged saiakesed ahjus soojaks…

raske on kirjutada, arvti jukerdab

boxhagener 34 vastas on väike kalmistu, mille väravas asub kabel kirjaga theaterkapelle. sellel kabelil on kaubamaja logo. olin kodus just mõelnud, et panen osa asju kaubamaja kilekotikesse, ja seejuures mõlgutanud, et saksamaal ei tähenda see logo midagi.

kabeli juures kõnetas meid üks mees, kes rääkis, et kunagi olid kabelil kellad.

Püha Jüri surnuaed. keset viiekordseid kortermaju, väikene kalmisu. kuldnokk toimetas haudade vahel. tulbid alustasid õitsemist. pildistasime. vihma hakkas tibutama.

frankfurdi alle – foto frankfurdi väravale ja televisioonitornile

otsustasime, et ei kõnni piki karl marxi alled vaid põikame väikeseid hoove pidi. neis õitsesid sinised kellukesed. vahtrad ja pärnad ja enamjaolt tundmatud lõunapoolsed puud puhkesid just-just lehte. pärast vihmahoogusid kuldas päike kõik üle ja tilkuvad aiad ja pargid lõhnasid pööraselt. neis suurlinna kohta väga väiksetes ja inimtühjades aiakestes ja hoovides ja rohealadel sain aru, et olen jõudnud südakevadesse. lennumasinate nõiakunst.

berliinis on pargipuud nummerdatud.

leidsime veel ühe linnasurnuaia. see oli palju suurem. seal on ka vanu aadlike ja rikaste kodanike haudasid. kalmistu äravas imetlesime taas siledatüvelisi kummalisi puid, kes siin kõikjal kasvavad. neil puudel on vahvad kastanimunade moodi rippuvad viljad. kui puu üle arutlesime, astus lillelettide lähedal meie juurde mees, kes ütles, et see puu on platane ja ta ei ole siin looduslik, vaid toodi lõuna-prantsusmaalt. ta küsis, kas meie oleme ka prantsusmaalt. meie vastu, et ei, eestist ja rootsist. seepeale tema imestas ja ütles, et me ei näe üldse põhjamaised välja, et me paistame kui prantslased. Mees nimetas puu vilju pommelniteks, meie sealt omakorda edasi pimmeln-pommelniteks.

see oli ilus kalmistu. seal kasvas palju pimmel-pommelnitega plataane. pildistasime lummatult. kalmistu kõrval asus ülestõusmiskirik, mis oli sõjas purustatud ja hiljem poolestasaadik uuesti üles ehitatud – kandilisest metallist ja kandilisest klaasist.

värvilised kastekannukesed müüri peal reas, üks lapsehaud mänguasjadega ja värav – väraval ja väravamajal tekst der hain.

siis katsusime taas karlmarksile jõuda. jõudsimegi. möödusime miniatuursest lasteaiast – samamoodi tohutute korterikorpuste vahel hoovis nagu värviliste prügikonteinerite konglomeraadid, pisikesed pargikesed või mänguväljakudki.

02.04.2008 õhtu Berliin Boxhagener Strasse 34

Plataan ja ma Berliinis Karl Marxi alleel. 02.04.2008.
Foto: Kristian Kankainen

Berliin-Berliin

Maandume. See linn on kordi suurem kui Tallinn. Tuledemeri jätkub ja jätkub. Kinnitame turvavööd. Igaks juhuks ma ei filmi. See härib ehk peeneid lennuseadmeid. Maandumisraja kõrval märkame soomukit, kahur õieli. Bundespolizei.

Lennujaam. Kott kukub ise lindilt maha. Valin parema operaatorfirma, et vanematele helistada. Saan isa telefoni kaudu ühenduse. Vahetame armsaid sõnu.

Esimene kontakt sakslasega maapeal – saame teada, kus asub S-Bahni jaam. Pikk tulederikas varjualune. Vedin oma pungil seljakotti. Ja Kristian hõiskab – Julia ja Jana! Seal nad on – Julia, keda juba Meloni päevilt tunnen ja Jana, kelle juures Boxhagener Starssel ööbime. Tüdrukud on kaasa toonud õlut. Pudelid avatakse. Rõõmsasti rüübatakse. Edasi S-Bahn. Rongis räägime Juliga üliõppimisest ja uurimisteemadest. Kui Warschauer Strasse jaamas maha tuleme, saan esimest korda tõesti aru, et olen kusagil mujal kui kodumaal. Tänava ääres on kõik seinad graffitit täis soditud, see hakkab mulle ausalt öeldes vastu, ei meeldi. Siis aga ilus õitsev kirsipuu, see meeldib. Neiud naeravd. Revaler strasse. Siis aga jõuamegi siinse tüüpilise viiekordse kortermaja juurde, milles elab Jana. Kõik toimub nii kiiresti, juba kõnnime puittreppidest üles. Ja korter – linaõlitatud laudpõrandad. Muhedad sisekujunduselemendid. Köögis rida erinevaid Saksa ja ilmakuulsusi – kõigil Hitleri vuntsid ette markerdatud – kaasaarvatud Hessel ja Hitleril endal, ja Stalinil. Tore. Naljakas.

Jana korraldas köögis vana saksa või isegi preisi kombe kohaselt rituaali viina ja kirsimaitselise poola õllega. Ütlesin, et kui viinaga jätkame, siis tuleb homme jalgratta seljast muuhulgas oksendada. Nemad vastu, et miks. Mina, et selle pärast, et kui viina joon, meenub mulle viimane käik Setumaale, kus kangema kraamiga liialdasin ja oksendasin. Katsusin siis neile selgitada, mis on setu kultuur, aga nad ei saanud aru. Tahtsid niisama lustida. Toas istuti lambanahkadele ja lobiseti. Pandi muusika mängima. Mina vaatasin Jana raamatuid ja ahju, katsusin ahju dateerida. Siin on kõik aknad ja trepid puidust ja originaalsed. Tundsin, et vajan ikka veel aklimatiseerumisaega. Mulle ei jõudnud veel kohale, kus ma olen. Sõbralikud inimesed. Harjumatu keskkond. Läksin alla hoovi suitsetama. Kevad, hoovis brokkolikapsad ehk ilupuud. Ilupuude taha peidetud mitut laadi prügikonteinereid.

Hhhhh, raske on kirjutada. Arvuti jamab.

Jana kortrinaaber Andreas saabub. Baieri jutud ja jutud Eesti ajaloost.

Läheme jalutama. Inimesi on väljas väga vähe. Tundub, et kõik juba magavad, ehkki südaöine õhk on soe. Veidrad hämarad tänavad, tänavate ääres poekesed ja pubid kui kumavad urud. Kõikjal mäsu jalgrattaid. Ja graffitit, isegi autodel. Üks taksojuht istub roolis ja mängib viiulit. Seisame ja kuulame. Järgmise tänava ääres on suur roheliseks värvitud malmist kaev, millest pahinaga vett pumpame ja ilma igasuguse kõhkluseta janud täis rüüpame. Meie Berliini sõbrad veavad meid hooga mööda Friedrichshaini linnajagu. Kristian on ühes nendega kaunis ülemeelik. Mina jalutan tasasemal moel ja katsun ikka aklimatiseeruda. Sööme ühes urkas dönerit – ma pole siukst Eestis söönd. Sel ööl maitses aga too döner ülihea. Üks tegelane tuli küsima, kuskohast me oleme. Saades vastuseks, et Eestist, mis on samuti Euroopa Liidu liikmesriik, küsis see tüüp mu passi näha. Ma siiralt näitasin. Siis läks ta oma kamraadidega minema. Jaana oli selle mehe peale päris kuri – ta ei salli siin neid, kes võõrastelt passi küsivad. Ju on selliseid siis veel.

……brrrrrrrrrrrrrrrrrrr……

Hilisöö vastu 2. aprilli 2008 Boxhagener Strasse 34 Berliin

Lennukis

lend

esimest korda elus

füüsiliselt

ja mulle väga meeldib

oleksin seda justkui unes näinud

ja tore on

et see sünnib hilisõhtul

tänavad ja maanteed moodustavad tuliseid mustreid

ja külade ja talude õuelambid

- elutäpikesed seal all

ja elutäpike siin ülal

eile õhtul, kui kotti pakkisin, istusid isa ja kristian elutoas televiisori ees. ema talle omase soojuse ja püüdlikkusega triikis minu t-särke, tõi pesunööridelt vajalikku lisaks ja triikis taas. hommikul leidsin elutoa laualt imeilusti pakki seatud särgid, pluusid ja muu. neid oli nii hõlbus seljakotti panna. ruumi jäi ülegi. täna, kui kristianiga krantsi kõrtsis taas lõunatasime, rääkisin baaridaamile kui armsasti ema mind reisi eel aitab. tema vastu, et ütle seda oma emale, peredes on liiga vähe sõnu. meie peres vast häädest sõnadest puudu ei ole, aga siiski tänasin ema veel enne ärasõitu eraldi ja tema oli rõõmus.

kui ema triikis ja isa ning kristian vaatasid vusserit, pakkusin ma välja, et vaadatagu eesti filmiklassikat. läksin oma tuppa ja tõin esimese kättejuhtunud dvd-plaadi, mille arvasin huvitava olevat nii kristianile kui ka isale – selleks oli rapla teatritregemise seltsi etendus rapla brüsseliks (tallinnas suvel 1998). panin plaadi masinasse ja kohe algusest saati olin ise ka ekraani ette naelutatud – nii palju märgilist, nii palju nostalgilist. heh, jüri saadeti teele - ajarännule, ajamasinaga, mille puhul üks tegelaskujudest ütles, et ärgu tehtagu nalja, ega ole ju ometi esimene aprill (!), seal räägiti burgundiast, seal räägiti prantsusmaast ja saksamaast, ajaränduril keelati külastada tsivilisatsiooni sõlmpunkte nagu näiteks pariis jne jne. siis, kui raplabrüssel lõppes, lülitati televiisor taevakanalitele – hohe sattusime kanalile, kus kõneldi saksa ajaloost ja parasjagu sellest perioodist, kus ma hetkel hagen schulze töö lugemisega olin - natsirežiim. need märgid kippusid mind ühtpidi hirmutama ja ärevust külvama, teisalt, olgu kasvõi negatiivse varjundiga, olid need kokkusattumused siiski kõik kui kinnituseks, et teen õiget asja. ümbrus resoneeris, helises minuga kaasa.

hommikul raadios lauldi reisiteemalist laulukest, päeval viipas maavalitsuse juures mulle tavo, kes mängis raplabrüsselis, pangas kohtusin peatoimetajaga, kelle ajalehele ma etenduses 14. sajandist kõne võtsin. kevadpäev lõõskas, kui suurema sebimise vahel kristianiga karmani platsil autost välja kargasin. hõiskasime rõõmust ja leppisime kokku, et õhtul läheme berliini peale jalutama ja joome seal ühe tubli toobi ehtsat preisi õlunaadi.

ma siin ei kirjuta neist ärevusehetkedest, mis mind hooti tabasid, kui ühtteist ei sujunud reisile sättimisel päris nii nagu plaanisin. peaasi on see, et ka need kolm asjatoimetust, mille ma tänaseks olin jätnud laabusid lõpuks kenasti - magnuse naine ilmus koju ja isa tõi nende juurest mulle mini-dv kassetid, internetipanga koodikaardi sain ka uue ja see hakkas tööle ning teist korda rakal käies sain karla käest ka ülivajaliku mikrofoni tuulekatte kätte.

lahedalt kõigutab see massin. hispaanlased kudrutavad mu selja taga, stjuardess vaatab sügavalt silma – kõnelesin temaga lennukisse sisenedes mõne lause saksa keeles. selg valutab veidi, sest oma pikkade jalgade tõttu toetun akna vastu lennukikumerusele ja istun kägaras kahe tooli peal korraga. õhubuss ei ole päris pilgeni täis, nii kolme neljandiku osas. ja oi, seda hetke ma juba ootan, kui me oleme plaksti nagu nõiavitsa väel berliinis! kui hingame juba sealset kevadõhku. see on mu jaoks enneolematu kogemus, minu kohatise pikalduse plaanis peaaegu teleporteerumislaadne sähvatus. oleme praegu poolel teel – ehk kusagil läänemere kohal, need täpikesed seal all tunduvad pigem laevadena. ehkki kindel ei ole ma selles.

...

tallinn, lennuväli, sume kevadõhtu, esimesi siinkandis sel aastal, pärast sellist tobetalve on see tõeline hingekosutus. isa saatis meid lennujaama. siin oli nii rahulik, võrreldes selle hommikuga kui ema ja isa londonisse saatsime. lobisesime registreerimislaua juures. parasjagu siis, kui leti äärde asusime, ilmus – jako! oma pruudiga. sõidavad siin samas meiega ühes pingireas ja kerges mõnusas turbulentsis samuti berliini ja edasi mallorcale. eile tsiteerisin kristianile schulze teosest rida, mis räägib sõjajärgsel saksamaal pärast toidu- ja elamubuumi puhkenud reisipalavikust - üheks sakslaste lemmikpaigaks oli siis mallorca. riminit nimetati sellal teutonengrilliks. jah, jako siin! missugune rõõm ja hämming! ajasime viiekesi natuke juttu. seisime turvakontrolli sissepääsu lähedal, kui meist pikal sammul teiste härrade seas astus mööda hageri pastor! ta jõudis käigu pealt meil isaga kätt suruda. soovisin talle head reisi, tema kostis üle õla nach berlin! heh, ma olen siin kohal sõnatu! ses aeroplaanis istub praegu teiste seas rida saksa ja eesti kirikumehi koos jüri vallsaluga, kes surus meil kätt ka vaid natuke rohkem kui nädal tagasi esimesel ülestõusmispühal hageri kiriku ukse juures... seal, kust täna meeleliigutusega tallinna suunas läbi sõitsin. jah, ja lisaks kirikumeestele on siin ka jako, keda ma pole küll pikka aega näinud, aga kelle kohalolu rõõmustab mind väga ja siis kristian ja mina... ja hunnik hispaanlasi, kes kõnelesid õhkutõusmise ajal Santiagost...

bis bald!

1. aprill 2008 pakun, et kusagil ida-preisimaa kohal 21:15

Minek

Kuldne õhtupäike Rapla ja Raka kohal

Haned Hageri Halliväljal

Metsa ligled, metsa lagled
Metsa haned hallid linnud
Minge mu isade kaudu
Minge mu emade kaudu
Õerutage õdede kaudu
Viige viimsel vennal teada
Mind viiaks võõrale rajale
Talutataks turule…

….

01.04.2008 teel Raplast Raka ja Hageri kaudu Tallinna lennuväljale

Pyhap2ev

Ahhoi!

K2tte on j6udnud me r2nnaku kuues p2ev ja ma olen ysna veendunud, et blogipidamise eesm2rgil on siiski tark kaasa v6tta enese isiklik ryperaal. Need, kes on rohkem reisinud, on vast kursis, et sakslased ja prantslased kasutavad klaviatuuri, mis meid lausa hulluks v6ib ajada. Sestap on mu blogiplaanid suuresti liiva jooksunud. Yhtteist olen siiski paberile pannud. K6igepealt juba isa autos Raka kyla ja Hageri kaudu Tallinnasse s6ites. Meel l2ks mul kodust lahkudes h2rdamaks kui oleks osanud ooata. Nutt kerkis kurku. Ja ymber j2ttis k6ik kodune minuga iselaadsel moel hyvasti. Kirjutasin neist asjust enese musta m2rkmikku. Lennukis laenas Kristian mulle enese v2ikest naljakat rootsi klaviatuuriga artvutit, millel ma siis pusisin enese esimesi lennuelamusi toksida. Ylest2hendustega katsusin ma j2tkata Berliinis Friedrichsheini linnajaos vana kortermaja neljandal korral meid v66rustanud Jana jupsiva kompuutri taga. Seal j2igi m2rkmete tegemine katki. Siin Hamburgi p6hjaosas Langenhorni linnajaos Schlesswig-Holsteini piiri l2hedal Annikat v66rustava arhitekti kodus palub Annika mul mitte internetti kasutada, sest Annika saabudes tekkis majas rida v6rguprobleeme - Kristiani vanakene m2kk korraldas s22l piisava jama, et kutsuti spetsialist. M6istan Ankat h2sti ja ei trygi sealse kodubyroo arvutite kallale. Linnas pole aga internetikohvikutes v6imalik m2lupulka kasutada. N6nda olen ma pragu v2ga rahul, et istun kusagil Sternschanze l2hedal yhe prantslanna voodis ja tarvitan tema l6busat prantsuse systeemis klaveriga sylearvutit. Loodan siit yles riputada oma varasemad tekstid.

Lyhidalt praeguse kohta - Hamburg on j2tnud kuidagi inimeste plaanis elavama mulje kui Berliin. Siin on t2navad 88sel rahvast t2is, 88 l2bi liigub metroojaamades nasutavaid seltskondi. Friedrichshain oli meie seal olles kuidagi uimasem, oli n2ha, et ka seal oli palju kohvikuid ja pubisid-klubisid, ent rahvast liikus v2he. Praegu on muidugi ka n2dalavahetus. Berliin l6hnas ja 6itses, p2ike kuldas vihmadest tilkuvaid aedu ning k6ik see kerkis silmadesse, ninna ja hinge sisse. Hamburgis on Elbe ja on hoopis teistsugune 6hk - ookeani l2hedus on adutav, kalad kerkivad s66rmeisse.

Eile v6tsime osa siinsete punkarite (v6i anarhistide v6i vasakpoolsete v6i kuis neid nimetadagi) demonstratsioonist, mida turvas preisiliku t2psuse ja organiseeritusega m2rulipolitseiyksus.

Oi, praegu pean l6petama, sest tydruk, kelle juures oleme, on v2sinud ja meil tuleb minna. Klomp kerkib kurku, sest ma olen siin tund aega toksinud kiirusega, mis meenutab aegu kui ma kirjutama 6ppisin ja trykit2hti kriipseldasin.

K6ik seega.

Olge terved. Kyllap ma leian kusagilt veel v6imalusi, ehkki ma pole kindel, kas ma tihkan enam raisata siinset kallist aega, mis on tulvil kogemusi inimestest ja paikadest. Eks ma toon koju saabudes kaasa ka hulga salvestusi, mille najal on tore reisimuljeid vesta.

06.04.2008 Hamburg, Sternschanze/Karo

Algus

Pärast ülikooli lõpetamist ja pärast arendusdirektori ametist pääsemist tundsin eneses tugevat rännusoovi. Olin juba aastaid adunud, et miski kutsub mind kusagile Kesk- või Lõuna-Prantsusmaale, väikestesse küladesse ja linnadesse pisikeste kirikute juurde. Kui seda hoovust lähemalt uurisin, vilksatasid silme ees romaani stiilis portaalid ja millegi pärast ka karjamaad ja kitsed. Täpsemalt ei näe ma selle tõmbe algallikat praegugi, ehkki olen rännaku elluviimiseks üsna palju ette võtnud ja konkreetseid samme astunud. Mulle tundnub, et just niiviisi tahangi reisida - teadmata täpselt, mis järgmisel päeval toimub ja kuhu ma just lähen. Katsuks sellisel moel kulgeda. Järgida sisemist kutset ja vaadata, mis saab. Võibolla ei "saagi" midagi. Võibolla lihtsalt näen ühtteist. Ja olen teel.

Esialgu kavatsesin minna üksinda ja päris teadmata ajaks. Sest minus on ammu ühtsoodu esile kerkinud tung heita eemale kõik konventsionaalne, öelda lahti struktuuridest ja süsteemist, mis inimestele turvatunnet pakuvad, kuid mis samas inimesi ahistavad ja aheldavad. Olen näinud end niiviisi lihtsalt rändamas - külast külla ja perest peresse inimeste juures tööd tehes, nendega enese kogemusi jagades, neid kuulates. Ent näen eneses ka teistsuguseid hoovusi ja ülesandeid, mis ei võimalda nõndaviisi paljasjalgse kerjusena kulgeda. Sestap olen endiselt tasakaaluusku ja katsun eesseisva reisi kaudu end lihtsalt balanseerida, kuivõrd viimane aasta ülikoolis ja muuseumis oli üsna närvetav. (Heh, ehkki see viimane aasta oli ka üpris tulemusrikas.)

Plaanisin teele asuda märtsi alguses pärast Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud elulugudenäituse avamist ning kodukooli ja Eesti rõõmsaid sünnipäevapidusid, ent selgus (üllatus-üllatus!), et reisima minekuks tuleb teha mõningaid ettevalmistusi, mis nõuavad omajagu aega ja jaksu. Tundsin, et olen ka näitusespurdist nõnda väsinud, et tahan natuke kosuda. Sedasi aja maha võtnuna hakkasin muuhulgas mõtlema täpsemale marsruudile ning ööbimisvõimalustele. Astusin muidugi Hospitality Clubi ning lappasin Lonely Planetit, mille Kristi mulle laenas.

Sel sättimise perioodil sain ridamisi teada, et mitmed mu sõbrad on samal ajal Põhja-Loode-Saksas ning Pariisis. Et Vivian Münsteris studeerib, teadsin juba varem ja tegelikult kavatsesingi temaga koos oma reisi alguses Pariisi trotuaare pidi patseerida, ent jah, nagu öeldud, nihutasin reisi alguse edasi ja Vifka käis Pariisis üksinda. Nüüd aga kohtume me ses linnas Evaga, kes Maailmafilmi avaõhtul ise lahkesti välja pakkus, et tema "hotell" on meie jaoks avatud. Et Eva nüüd Pariisis elab, sain juba oma näituse avamisel Kristiinalt teada. Siis otsustas Annika üllataval kombel enese sviidi Kroonuaia tänaval hüljata ja võtta vastu pakkumine töötada paar kuud Hamburgis.

Hamburg, Münster, Pariis - siit settis üpris selge marsruut. Tegin Kristianile ettepaneku kaasa tulla ja tema vana reisimehena oli kohe rõõmsasti nõus. Nüüd ca nädal tagasi rääkis mulle Martti, et nemad Essukaga sõidavad 14. aprillil Pariisi. See on juba võiks öelda müstiline, kuidas kõik kujunenud on. Igatahes leppisime me kokku, et läheme ja viime Viiraltile Eestist tervisi ja rüüpame ta haual natike absinti. Vifkat kohtasin samuti festivalil - ehk läheme koos Annikale Hamburgi külla.

Nõnda et meil on imekombel rohkem kaaslasi ja sõpradest öömajapakkujaid kui algul arvata oskasin. Lisaks rääkis mulle tädi Eve, et Triin on ju Brüsselis ja oleks ka rõõmus, kui temale külla läheksin. Jaa, Brüsselis on mulle veel eestlasi soovitatud, kellega võiks kontakteeruda. Ja Belgia on ju Kaarle imearmsa pruudi Saskia kodumaa, kus tema meile vajadusel ulualust lubas otsida. Ka tervel Prantsusmaal pidi temal sõpru olema. Ses riigis elab ju ka Mari õde Anu ja lõunas vist ka üks Kristiani tuttav, nii et öömaja leidmisega ei tohiks meil suurt häda olla. Pealegi on ju veel ka HC ning hostelid ja kloostrid.

Niiviisi ongi nüüd kujunenud, et natuke ka mu esialgsest Lõuna-Prantsuse uitsust eemaldudes ja lennuliini Tallinn-Berliin liinile Riia-Breemen eelistades, sättisin ma reisi esimese poole jaoks kokku järgmise marsruudi:

Rapla-Tallinn-Berliin-Hamburg-Lüübek-Hamburg-Breemen-Münster-Düsseldorfi ja Kölni piirkond-Aachen-(Brüssel?)-Reims-Pariis

Pariisist edasi algabki see udusem ja kummalisem osa, mille kohta ma veel kindlalt ei tea, kuhu ma/me jõuame. Üldjoontes katsuks liikuda kõige laiemas mõttes Burgundia alal. Mõni kinnispunkt siiski on silma ees - Cluny, Taize ja Vahemere kallas. Reisi vormiliseks eesmärgiks või ekstreemumiks nimetasime Kristianiga Vahemere, kus me kavatseme käia ujumas. Kuidas me tagasi pääseme, ei ole veel teada.

Ja seegi ei ole teada, kuidas me oma ajaressursiga toime tuleme - lennuk läheb Tallinnast välja teisipäeval, 1. aprilli õhtul, tagasi tahaks olla mai alguspäevil. Eks kõik sõltub sellest kui palju me kusagil aega veedame. See, mida me reisil vaatme, mida ette võtame, kujuneb ka kohapeal. Ostsin enesele kaks köidet LP-t, nõnda et juhtnööre jätkub. Üht tean, et kui suurtest linnadest saab villand, siis ma kavatsen kasvõi mõne vahele jätta ja sõita otse ja rutem Clunysse välja.

Nõnda et siis üks Brandenburgundia rännak seisab ees.