Laupäev. Sternschanzesse jõudes märkasime, et punke, koeruskeid ning muid karvaseid ja sulelisi on metroojaama ette pargiserva kogunenud hulgem - algamas oli vanade elamute lammutamise vastane meeleavaldus. Seal seisid ka kaks veoautot diskorite, eestõnelejate ja helitehnikaga. Kostis kummalist piuksmuusikat, mida mina kategoriseerida ei oska. Midagi reivilaadset. Aimar Ventsel ütleks kohe täpselt, millega tegemist. Vahva oli jälgida, kuidas märulipolitseüksus sealsamas rivistus, tänavalõigud liiklusele sulges ja kuidas siis see killavoor liikuma hakkas, turvatud ja ohjatud preisiliku täpsusega oragniseeritud politseinikest. Meil oli lusti massiga kaasa liikuda, pildistada, filmida, heli üles võtta. Kuulasin just enda jäädvustusi ja kohati on need päris meeleolukad.

Lõunasöök taas sessamas hindude toitlas. Seejärel ajasin Kristiani ja Annika enesega kaasa tulema - kirikute tuurile. Olime ostnud Hamburgi kirikuid tutvustava linnakaardi, mille järgi oli hea orienteeruda. Jakobi kirik hakkas kohe kella lööma, kui metroost väljusime. Paraku ei pääsenud me tema sisse - muuhulgas üht uhket barokkorelit vaatama. Annikal ja Kristianil oli taas kudrutamise tuju, aga minul oli kirikute tuju ja siis mulle tundus hetkeks, et ma olen põhikooli õpilastega klassiekskursioonil ja mul tuleb neile seletada midagi, mille vastu nad absoluutselt huvi ei tunne, sest neil on muud möllud südames. :)

Mööda patseerisime ka Peetrist, kuhu samuti enam sisse ei lastud. Siis uhke raekoda, mida kaadrisse püüda on paras ponnistus. Raekoja ees Heinrich Heine kuju juures kohtusime ühe eesti tüdrukuga, kelle nimi on mul juba meelest läinud. Ilm oli üsna vastik. Liikusime neljakesi Nikolai juurde. See neogooti vare oli muljetavaldav. Kõnnisklesime sealsete skulptuuride vahel, krüpti muidugi enam ei pääsenud. Üldse kippusin oma reisil muuseumikülastused ja muud kuidagi pärastlõunasele või õhtusele ajale libistama, mistap ma mitmetesse kohtadesse lihtsalt hiljaks jäin. Pariisis on aga väga tänuväärne, et näiteks Louvre kahel päeval nädalas poole kümneni õhtul avatuna hoitakse. Muuseas on tore tähele panna, et nii Louvre´isse kui ka Hamburgi Nikolai kiriku krüpti pääseb klaaspüramiidi kaudu!

Nii. Annika oli teadlik, et päevasele demonstratsioonile järgneb õhtune pidu kusagil sadamas. Nii me siis sättisimegi taas rööpaid pidi Sankt Pauli Landungsbrücke kanti, vanssisime mööda Hafenstrasset külma trotsides korterelamu suunas, mille külejele oli suurelt maalitud tekst: "Kein Mensch ist illegal!" Lähemale jõudses, ilmneski, et piuksautod olid Elbe äärde paari skvotitud elamu ette pargitud ja pidu juba käis.

Kõrge kortermaja hoovis liikus tumedaid rõngastet kujusid, õllepudelid käes, lapsed kukil, juuksed roosaks värvitud jne. Kuskil oli lina pesunöörile tõmmat ja näidati mingisugust videot, kusagil põles jälle üks tünnilõke, maja alumisele korrusele oli üles seatud fotonäitus, mille juures sündis väikene intsident. Nimelt katsus Annika talle iseloomulikul õrnal moel üht fotot sõrmeotsaga. Tema juurde astus kogukas punkar ja ütles, et see on näitus, seda ei tohi katsuda. Säärane kummaline pedantsus kõrvuti stiihilise ning räpasegagi. Ukse juures seisis üks prügikottidest valmistet seelikus tšikk, silmaümbrused nii mustaks värvitud, et see must kattis juba pea kogu tema nägu. Õuele oli jõudnud ka see päevasest rongkäigust meelde jäänud tegelane, kes oli jalgrattast ja kärust ehitanud iselaadse sõiduki, millele oli asetatud kõikvõimalikku punkarieluks tarvilikku, kaasa arvatud kõlarid, must lipp ja laps.

Kuidagi sümpaatne tundus mulle see rahvas seal. Säärased suurlinnahinged, kuidagi kannatanud ja kogenud olekuga, samas rõõmsad ja lihtsad, aga ka väga eneseteadlikud. Kõndisime nende seas üsna rahulikult. Veidi zavoodilik tunne oli. Seega kohati kodunegi, aga samas ikka võõristav ka. Igatahes vähekese ringiuudistamise järel positsioneerisime end Elbe kaldale peoplatsist veidi kõrgemale terrassile ja vaatasime vaikselt pisikestest pudelitest kohalikku õlut limpsides tänaval toimuvat. Huvitav oli jälgida, kuidas vahetult okupeeritud hoonete ja pidutsevate punkide kõrval peenes restoranis veini serveeriti ning küünlavalguses valgekraesid teenindati. Päike loojus, suurt jõge pidi liikusid suured alused kauba ja inimestega, taamal teispool vett sadamakraanade mets.

Väljas hakkas aegamööda üsna jahe ja niiske, mistap trügisime sealsamas asuvasse punkide kõrtsi, mis oli rahvast puupüsti täis. Imbusime, pudelid pihus, pulkjalgpalli mängivate kohalike ligi ja vaatlesime nende reaktsioone, kuulasime keelt. Oh, meelde jäi, et ühe mängija, lühikest kasvu nudipäise, suhteliset sitaste kätega ja needitud kulmudega tegelase nahktagile oli kirjutatud "Tötchen". Juures kelmikas pilt luustiku, vikati ja muu pasliku ornamentikaga. Sääreluid ja kolpasid kombineeritakse siin meelsasti Sankt Pauli linnajao nimega ning väljendatakse seekaudu endese kuuluvust. Päris tore - püha Paul, pääluu ja putked!

Pimeduses alustati tänaval tulevärgiga. Kümmekond noort, randmekaitsmetega ja ilma, vehkis ülimeisterlikult põlevate kerade ja kaigastega, mõni sülgas tuld. Üks poiss oli eriti osav. Jälgisin teda kuidagi tähelepanelikumalt ja sestap on ta mulle ka hästi meelde jäänud. Selline kaunilt nukra buratiinonäoga kuju, silmad värvitud, miski törlönt peas, põskedel hõbedane jumestuspuru sätendamas, riietatud muidugi musta. Seesama veetlev tegelane kogus rahvalt pärast vaatemängu ka mütsi sisse annetusi.

Huvitav, need inimesed seal ju tundusid tihti põnevad ja ligimeelitavad, aga ma siiski ei suhelnud nendega. Piirdusin vaid säärase iselaadse silmsidemega, ja naeratustega. Eks nemad said aru, et olen võõras, väljast, teisest kultuurist, teisiti riides, aga siiski nende üritusse sõbralikult meelestatud. Sedasi siia ja sinna naeratades jalutasingi seal ringi, salvestasin iselaadset muusikat, filmisin kontraste ja tänavailu, helistasin Björnile. Pärast tulevärki kippusin aga ruttu koju, sest järgmiseks päevaks olin planeerinud käigu Lüübekisse, kus kavatsesin Maarja kirikus osa võtta jumalateenistusest. Annika tõrkus koju tulemast, sest temagi oli tänaval toimunust võlutud ja saanud hoogu õhtut jätkata. Siiski tuli ta koju ja sängitas meid Kristianiga unele. Ise aga tormas ikkagi välja ja uitles kusagil varahommikustel turgudel ja nii. Oli rahutu. Ja nägi ka ilusat seetõttu, arvan ma.

Ahsoo, koduteel sattusime täitsa juhuslikult Reeperbahnile. Nägime naisi postide ümber väänlevat, nägime rautet kätega kriminaali, nägime klaasikillupudiseid kõnniteesid ja palju punast ja plinkivat - kõik see jättis meid ikkagi kuidagi külmaks. Ei olnud meie sinna plaaninud minna, ehkki turistikirjanduses räägitakse Hamburgi pordutänavast tingimata.

Tossasime Kristianiga õndsasti lõunani, sest olime ikka üpris hilisel ööl sõba silmale saanud ja ma olin varahommikul, veel enne Annika lahkumist, äratuskella vait sundinud, ning otsustanud, et ei ole vaja nii palju tõmmelda, ei ole vaja ühel reisil nõnda mitut linna ja kirikut näha, olgem rahulikumalt ühes kohas paigal. Natike kahju oli Ankast, sest tema tahtis ju laupäeva õhtul kuhugi edasi minna, mina aga pidurdasin teda, tuli välja et asjata.

Ahsoo, veel jah, õhtul, enne kui Annika meid "sängitas", istusime perenaisega... ehh, siis me ju ei saabunudki nii hilja, jah, lihtsalt läksime hilja magama.... hhh, ühesõnaga, istusime perenaisega Langenhornis väikese elutoalaua taga ja maitsesime Vana Tallinnat, mille Annika oli lasknud mul Tartust kaasa osta. Täitsa muhe jutuajamine oli. Kõnelesime linnaarhitektuurist, skvotitud hooneist, lasteraamatuist, Eestist, Hamburgist jne. Proua Gerlind Staemmler on arhitekt ja linnaplaneerija, ta on ka okupeeritud majades pesitsevaid noorteühendusi avitanud - tehes selgeks, kuskohast ja kuidas oleks vanu maju tarvis kohendada. Hommikul vestlesin proua Staemmleriga veel pikalt. Kristian oli läinud enne mind linna. Rääkisime päris pikalt ka ajaloost ja poliitikast. Gerlind selgitas mulle Saksa parteide vahekordi jne.

Langenhornis taas metroojaama suunas sõites, märkasin, kuidas buss end reisijate pealevõtmiseks kõnnitee äärde kõhuli laseb ja startides taas susinaga jalad kõhu alt välja ajab. Naljakas, ma Eestis pole seda millegi pärast tähele pannud, ehkki isa ütl, et siinsed bussid käituvad tänapäeval ka juba nii.

Läksin taas kirikuid vaatama. Jakob oli ikka kinni. Ei pääsenud mina suurt ja uhket orelit vaatama. Siis kõndisin taas Peetri juurde, kes mind esialgu nagu eriti ei kutsunudki, sest paistis üleni väga neo. Sisse minnes aga selgus, et pääsen torni. Mul polegi selle kiriku pikihoone interjöörist midagi meeles, küll aga päeva tippelamuseks kujunenud ränd üles tornikiivri alla. Enne kui treppidele asusin, ostsin väikeses teise korruse saalis kassapidajalt ka pileti. Kassas istus väga lahke vanem daam ja ka üks härra. Nendega oli lihtne rääkida, nad ei vuristanud ja mul oli nõnda hea meel, et tulen saksa keelega toime. Kuidagi kirikuis ja vanemate inimestega sattusin saksa keelt rääkima, noortega läksime üsna kohe ingliskeelele üle. Naine palus mul oma nime tornikülastajate registrisse kirja panna. Usutavasti selle pärast, et nad sulgemise ajal teaksid, kas keegi on veel tornis.

Esialgu tõusin mööda keerdtreppe, mis viisid mind torni esimesele platvormile, kus oli ekspositsioon kiriku ajaloost. Muuhulgas oli välja pandud ka suur tornimuna, mis sõja ajal alla sadas ja mille seest tulid päevavalgele ehitajate ürikud. Enne kui päris üles jõudsin, läbisin veel mitmed vaheplatvormid. Ühel neist istus akna all toolil poollamavas asendis mustarõivastet noormees, peas kõravklapid, ning silmitses linnale avanevat üliuhket vaadet. Ta tundis end hästi. Ühel platvormil asus kellavärk, suurte sihverplaatidega. Kell töötas. Töötasid ka suured rauast valatud kirikukellad, mis kõmisesid küll siis, kui mina nende ligi ei olnud. Kuulda oli ka all tänavanurgal mürgeldavate breikarite iselaadset rütmilist tüpsumist. Kõrgemale tõustes ei paistunud breikijad ega neid sõõrina ümbritsev publik mulle enam ära, ainult tümin kostus edasi. Hää meel oli sellest, et siinsete bürjelite suurustava raekoja kirikutornist ikkagi kaadrisse haarasin.

Siis liikusin edasi. Trepirägastik ahenes, ülesviiv spiraal kitsenes kuni jõudsin päris torni tippu. Seal, päikesest kuumaks köetud vase all, oli nii õdus kohake, et minul tekkis tunne, et sinna võiks elama jääda. Kummalisel moel tundsin end väga turvaliselt. Tavaliselt kardan ma kõrgust. Siin aga asetsesid illuminaatorlikud aknad parajalt niisuguse nurgaga all, et sügavusse vaadata polnud võimalik. Pilk heljus vaid avarustesse, linnale, jõele, teistele kirkutele, samal ajal kui keha seisis kindlalt omal kohal. Ruumi oli ses tornitipupesas just ühele või ka kahele inimesele. Pea poole põranda pindalast moodustas ülestoov luuk, teisel poolel asus seljatoega iste, millel võid sina õndsasti istuda, maa ja taeva vahel justkui imeväel paigal püsida ja aknaist vägevaid vaateid hingata. No oli õnnis paik! Onn taevas! Või pisike vaskne pilvisse ankurdunud allveelaev !

Mul oli mu truu fliisvihmakeep üll, kui kiriusse astusin, treppe pidi ronides, pakkisin ta enesele kaenlasse. Siiski higistasin pööraselt kui tornitipust alla jooksin. Ma nimelt olin avastanud, et olen teinud väikese valearvestuse - kell viis pidi torn kinni pandama, ma olin mõelnud, et sooh, ca 5 minutit enne sulgemist tulen tulema, aga olin unustanud, millise pika teekonna olin ma läbinud, et sesse õndsasse taevaurgu pääseda. Nõnda mina siis sööstsin sealt tornist alla, nii nagu jalad võtsid. Ega need astmed polnud seal teab mis paksust lauast ega esimese värskuse juures. Tuiskasin ühe käega käsipuust hoides, teisega salvestustehnikat ja kuube pidades, surusin läbi umbsete keerdtrepe ja olin higist tilkuvana taas ses tornialuses kassasaalis. Seal ei oodanud mind keegi. Kassaaparaat, suveniirmeened, postkaardid - kõik kristlikus rahus ja usalduses omapäi. Hingeldasin natuke ja astusin siis alla, kus nägin ka kassapidajat, jätsin temaga hüvasti. Kiriku ukse juures, tellingute varjus istus üks kerjus. Ma olin ennist oma raha postkaartide peale ära kulutanud ja mul ei olnud talle midagi peale kõige väiksema pudiraha anda. Teel edasi kerkis mulle miski klomp kerjusega kohtumisest hinge. Sain kinnitust, et olen taas maa peale jõudnud ja et mul tuleb ka enese kitsaskohtadega tegelda.

See päev libises õhtusse niiviisi, et läksime Annika ja Kristiani ja Tiinaga külla Karole (?), kes on üks prantslanna. Ta toredas korterikeses istusin mina peaasjalikult tema voodis ja tema sülearvuti taga ja pusisin vaevaliselt blogida. Seda olen siin juba korra maininud. Karo juurest on meelde jäänud veel iselaadne soolane prantsuse kook, mida ta meile jagas. Siis ka üks lätlanna, kes on samuti Annika ja Tiina projektikaaslane ja kes räägib toredasti läti agsendiga inglise geeld. Meeles on katus ja teletorn, mis paistsid aknast. Meeles on jalutuskäik ja kortermaja ees ilus sisehoovikene, mis meenutas Berliini puhkevaid aedasid.

Õhtust jõime baaris nimega Yoko Mono. Kristian suhtles seal põgusalt ühe njuujorklasega. Mina kuulasin Tiinat, kes rääkis enese India-reisist. Käisime veel korra Tiina juures korteris. Istusime köögis, ajasime juttu. Tagasi Annika juurde sättides, avastasime, et oleme viimased metroorongid maha maganud, mistap tuli meil oodata ööbussi. Ööbuss sõitis läbi toredate paikade. Ühe peatuse nimi oli näiteks "Hasen und die Käse". Annika kuulis seda nime kuidagi teisiti. :)

Järgmisel päeval (07.04.) kavatsesin minna sküütide näitust ja Nikolai krüpti vaatama, aga ülikooli mensas ja arvutiklassis libisesid lahtiolekuajad mul taas käest. Annika töötas sel päeval kampuses - Antifa kohvikus. Kui Annika mulle sellest paigast rääkis, siis arvasin, et tegu on hullult hubase taimetoidukohaga, aga see osutus üpris kriimuks kastiks. Samas ma ei süvenenud sealsesse menüüsse ega inimestesse eriti, mistõttu ei saa ma paiga kohta põhjalikumalt midagi öelda. Ülikooli kampus kokku on küll iselaadne ja ajastuomane ja võibolla kuskilt otsast õduski, aga ikkagi võõras - säärane seitsmekümnendate hall nurgeline betoonhoonete konglomeraat. Peahoone on neil muidugi vana ja väärikas.

Pärast seda, kui olin tunnikese-paar katsunud arvutiklassis reisikirja jätkata, sõitsime Kristianiga jälle Schanzenviertelisse, et minna Rote Florasse. Rote Flora on äärmusvasakpoolse meelestatusega alternatiivkultuurikeskus, mis asub 19. sajandil ehitatud teatrihoones. Kuni sõjani töötas ses majas teater, pärast sõda ka kino. Märkimisväärne on see, et tegu on Teises maailmasõjas terveks jäänud hoonega. Siiski on ta täna poolestsaati vare. Nimelt 1989. aastal skvotiti ta ära, 1995. aastal aga põles poolestsaati maha. Nüüdki on fassaadil tulekahju jäljed selgesti näha. Olime siia ühel ööl juba sattunud. Aias põlesid siis tünnlõkked, sees piuksus ikka seesama muusika, mida ma määratleda ei oska. Kuskil põõsas parandasid pungid jalgratast. Esmaspäeval läksime sinna seepärast, et Annika ja Tiina olid otsustanud, et seal sööme me lõunat! Ka mulle pakkus Volksküche huvi. Volkskücheks kutsutakse toitumisviisi, kus inimesed tulevad ainetega kokku, valmistavad üheskoos söögi ja siis söövad. Üpris kommunistlik.

Ja nii oligi. Astusin sesse obskuursesse urgu sisse... praegu sähvatab mul, et olen ses kohas unest unne aastaid töllerdanud, mingeid narkouimas tegelasi koju minema sundinud... hmmm. Aga olgu uned praegu, tol korral läksin üsna ilmsi läbi plakateis ja krähviteist kaetud eeskoja, läbi pimeda ja läppunud saali kuni hoone lääneservas asuva väiksema ruumini, kus askeldas paarkümmend noort sellesama piuksuva muusika saatel, pühendunud näod peas. Üks tüüp praadis hooga midagi. Seal valitses tõeline fightglubilik meeleolu. Keskkond nägi ka selline välja, muidugi kaetud ka kõiksuguste pladgude ja kriitseldustega. Pool sest ruumist oli jagatud kahte tasandisse. Ülemisele korrale viis trepp. Ronisin üles, et filmida sealset askeldamist. Niipea kui kaamera toidutegijaile käänasin, karjus poiss pannide juurest, et ma ei tohi siin filmida. Panin kaamera kinni ja astusin alla, küsisin sõbralikult, miks ta mind keelab. Vastuseks kõlas, et ma võin olla neonatside agent ja ses ruumis toimetavate inimeste näod üles anda.

See vahejuhtum rabas mind kuidagi eriti põhjalikult. Ma olin ehmunud. Ma olin hämmeldunud. Nad on siin ikka totralt üleskrutitud, mõtlesin, ülepolitiseerunud. Astusin Tiinale, Kristianile ja teistele midagi ühmates sest sel hetkel juba vastikuna tunduvast majast minema. Eeskojas sõimasid kaks uksehoidjat-punkarit üht dressides ja Adi tossudes poissi, et ta on parempoolne ja siia sisse ei pääse. Poiss omakorda üritas seletada, et ta ei ole parempoolne, et ta tahab lihtsalt näha, mis toimub. Huvitav, miks nad mind sisse lasksid? Kas nad lugesid minu riietusest midagi välja? Ma kandsin tol päeval rohelist soni, mitte isegi seda pruuni nokatsit, mille kohta Kaarel ütles, et olen sellega kui vasakpoolne tudeng. Võibolla mu soni ei meeldinudki praadijale? Riietuse üksikasjadel paistab siin ikka üsna tähtis koht olevat - Annika näiteks ostis enesele pikema piidlemise järel ühe hullult toreda dresa ja kohe ilmus toidupoes tema juurde samasugust kandev tüdruk, kes kutsus teda kontserdile, millest Annika midagi ei teadnud. "Kuidas nii, et sa ei tea, sa oled ju ka GOA!" Novat. Igatahes hakkas mulle korraga kõik selles Rote Floras nii vastu. Eeskojas karjujaid nähes meenusid mulle saksa ajaloo manipuleeritud massid, röökivad ja ülesköetud hulgad. Tundsin korraga, et sellises annuses poliitilist veendumust ei talu ma. Need manifesteerivad tegelased, nende räpane köök ja lagunev urgas hakkasid mulle korraga niivõrd vastu, et mus sugenes tõeline soov olla Eestis, nokitseda oma talukohta, kaitsta loodust ja pühapaikasid, olla rahulik. Mulle hakkas korraga Euroopa nii vastu - oma miljonitega, oma subkultuuride totaalsusega. Jah, isegi alternatiivne paistis mulle seal järsku totalitaarne. Eelmise päeva vasakpoolsest helgusest polnud minus enam midagi alles.

Vantsisin kipras kulmude alt teed ajades mööda Susannenstrasset tagasi metroojaama suunas, et minna... minema. Lihtsalt ära. Võimalikult kaugele. Eemale. Ja siis kõndisin ma ninapidi Annikaga kokku. Schanzenviertelis polnud see tegelikult väga üllatav, tänaval, kus me tihti liikusime, aga siiski - mul oli teda nähes niiniinii hea meel. Me võtsime käevangu ja jalutasime. Ma rääkisin talle, mis ma nägin, mis ma tunnen. Ja mul oli nii hea enda lähedal tunda inimest, eestlast, kes teab, kes ma olen, kes on minuga mitu aastat Supilinnas ühe katuse all elanud, kes teab minu lugu, kelle lugu tean mina. Korraga oli niiniinii hea hoida seda pisikest ja armsat, hoida Eestit. Tõesti, selle reisi jooksul õppisn veel rohkem oma kodust lugu pidama. Võõrail mail näeb mõndagi, kogeb mõndagi, võõrail mail on võimalik avarduda, aga mitte miski ei asenda Eestit.

Me jalutasime tuneeslaste või marokolaste, ei mäleta, igaljuhul Põhja-Aafrika päritolu meeste peetavasse kartulikohvikusse. Seal pakutakse suurepäraseid suuri suupisteid - heh, täidetud kartuleid, mida kutsutakse kumpirideks, kui mu mälu ei peta. Suured keedetud tuhlid lõigatakse pooleks, kraabitakse seest tühjaks ja täidetakse kõikmõeldavate hõrkude täidistega, kõige alla pannakse ka sestsamast kartulist teht putru. Oh, see roog võlus mind, nõnda et me käisime seal teist korda veel.

Annikaga koos hakkas parem. Oli kuskilt kinni hoida. Läksime tagasi Rote Flora juurde. Kõrvalmajas näidati lühifilme. Liikusime läbi kummalise astmelise põrandaga baari, kus lesiskles kõivõimalikke tüüneid ja taas väga eneseteadlikke tegelasi. Mõningate koridoride ja vaheruumide järel leidsime üles urka, kus filme näidati, nii viiskümmend inimest vaatamas. Päris tore vahepala. Kohati tekkis taas tunne, et võiks enese põhikooli- ja gümnaasiumiaegse armastuse ikka üles soojendada ja aegajalt ühtteist ise ka kokku panna, aga njah, seda mõtet on ju pikalt heietatud...

Meie Hamburgi päevad jõudsid sel õhtul lõpule. Järgmisel päikesepaistelisel hommikul asusime teele. Annika saatis meid jaama. Olime taas mitfahrgelegenheiti kaudu leidnud ühe tüdruku, kellel oli grupiliplet Breemenisse. Meiega liitus veel üks neiu ning üks keskealine naine. Juba perroonil arenes vahva mitmekeelne vestlus. Nimelt tüdruk, kellel oli grupipilet, oskas rootsi keelt, sest tema poiss elab ja töötab Rootsis. Siis nemad Kristianiga kõnelesid. Ja mina katsusin saksa keelega. Ja vahele inglise keelega. Ja Annika muidugi kõneles kõiki kolme sujuvissimo.

Annika jäi meid perroonile saatma. Rõõmsate ja tänulikena lahkusime Hamburgist. Seda, mismoodi me järgmise pearaudteejaama perroonil järgmise eestlase ehk Vivianiga kohtusime, jutustan ehk edaspidi.

Kohendatud ja ülesriputatud 20. mai esimesel tunnil 2008 Raplas.